Disqus - Friends of tarmojuristo

Re: PR secrets? bullshit.

Daniel Vaarik — Mon, 02 Jun 2008 05:17:36 -0000

Hi Loic, here is a bit of an insider view on the same topic I wrote in last Dec (I have a background in pr).
http://distantsignal.blogsp...

Daniel

Re: Muutused Memokraadis

Daniel Vaarik — Mon, 15 Jun 2009 02:54:17 -0000

Tere Irve,

tõstsin tekstikolumnit natukene paremale. Kuidas nüüd on? Kas selle ülemise menüüribaga natuke liialt nihkes ei ole? Lasen natuke nii olla, vaatame, kuidas tundub ja aitäh soovituse eest!

Re: Portfelliga vastu pead

Daniel Vaarik — Mon, 15 Jun 2009 12:02:55 -0000

Jyrx, ma tegelikult sel põhjusel olengi teinud selle liigutuse disqus keskkonna kasuks. Suurendanud kommentaaride modereerimisvõimalusi, IP aadressid on paremini näha, neid saab käsitseda ja vajadusel olen valmis ka veel rangemaid nõudmisi esitama. Ka minul on tunne, et inimeste pihta suunatud kommentaare tuleb vältida. Memokraadi kommentaarid on seni olnud 99 protsenti väga heal tasemel, seepärast ma ei sekkunud ühelgi korral, kuid ei kavatse edaspidi risti ette lüüa, kui see on keskkonna ja inimeste kaitsmise seisukohalt vajalik.

Re: Miks peab raskel ajal valitsust kritiseerima I

Daniel Vaarik — Fri, 03 Jul 2009 14:05:06 -0000

Kirumine vist on ja jääb nagunii üsna mõttetuks, seda võetaksegi lihtsalt auru välja laskmisena ja see on nii öelda "otsustajate palga sees".

Aga seda postitust ajendas mind kirjutama vajadus põhjendada, miks ma ise tihtipeale näin ründavat valitsevaid erakondi, kuigi minu poliitilised sümpaatiad võiksid ju pigem nendega olla. Vähemalt võiksid nad mulle vähem antipaatsed olla kui mõned opositsioonilised seltskonnad. Idee järgi.

Vahel on küsitud ja just mingist poliitilisest suunast, et miks ma ei sihi Villu Reiljanit või Savisaart selle asemel, et Ansipit, Ligi, Laari, Partsi vms tümitada. Näib nagu küsija ootaks mingisugust tingimusteta "lojaalsust", kuna üks või teine erakond on ju "õigem seltskond", hoolimata sellest, mida nad teevad.

Esiteks muidugi on Savisaar siin blogis tihe külaline ja väga kriitilistel asjaoludel, kuid teiseks, tahaksin rõhutada, et koos valitsemisega tuleb vastutus. Checks and balances. Minu arvates ei saa jätta valitsust sellepärast kritiseerimata, et kuskil on keegi veel halvem.

Lisaks olen ma märganud, et viimasel ajal üritatakse erinevate majandusanalüütikutega mängida seda mängu, et "miks te olete tagantjärele targad". See ei puuduta küll mind, kuid on mõnede inimeste suhtes üsna ebaõiglane tasalülitamine, sest minu mälu järgi on praegune valitsus üks tuimemaid ja enesekindlamaid, kes pole kunagi näiteks majandusalast nõu ja hoiatusi väljastpoolt kuulda võtnud, kuigi seda on olnud olemas mitmel tasandil.

Mulle tundub, et selle tagajärjel suvisel ajal on kõigi kriitikameel uinumas, läheb nagu läheb... Mugav, kuid mitte väga meeldiv olukord...

Aga jah, teises osas, Sul on eriti õigus, meil on suur hulk rahvuslikke tabuteemasid, mille puudutamine ei võimalda adekvaatset diskussiooni. Vaata kasvõi hiljutist Rainer Katteli artiklit ja kommentaare sellele EPL-is:

http://www.epl.ee/artikkel/...

Nagu ütles üks mu hea sõber: "...muidu võiks keegi mõelda, et Rainer Kattel niisama jahub ja iriseb aga kui vaatad kommentaare siis see kahtlus hajub kiirelt...".

Re: Miks peab raskel ajal valitsust kritiseerima I

Daniel Vaarik — Fri, 03 Jul 2009 18:12:06 -0000

Lühike vastus on, kui on vaja kritiseerida, siis tuleb kritiseerida, sest see on vajalik valeotsuste vältimiseks. Pikem vastus on ilmselt see, et kui eriarvamusi ühiskonnas teadlikult tagasi hoida, siis järgneb sellele suuremat sorti ebaadekvaatsus ning miks mitte ka üsna äärmuslikul kujul.

Kuid mingisuguse indulgentsi pärast seda loomulikult tegema ei pea, ma saan aru, mida sa mõtled, kuid see on juba üks teine probleem.

Re: Miks peab raskel ajal valitsust kritiseerima I

Daniel Vaarik — Sun, 05 Jul 2009 08:04:50 -0000

Mulle tundub, Jamie, et sa viitasid siin tahtmatult ühele eriti huvitavale probleemile, milleks on kriitika tajumine valitsejate poolt. Kui kriitika muutub otsustaja jaoks "inisemiseks" või "mölisemiseks", siis on selge, et vastav otsustaja pole suuteline ära kasutama tagasisidest saadavat lisaväärtust, mis pole alati küll väga kõrge, kuid mille puudumine või ära blokeerimine viib aja jooksul ja järjekindlalt ebaadekvaatsuseni otsustaja enda peas.

Sest isegi kui osa kriitikat võiks mingil moel "mölisemise" sildi alla kuuluda, on sellise paralleeli käibeleminek esimene samm täieliku võimetuse suunas vahet teha kriitilistel argumentidel ja suvalisel auru välja laskmisel. Lisaks toodab see täpselt samasuguseid silte neilt, keda "mölisejateks" nimetatakse.

Valitseja hinnang, et "ükskõik mida me teeme, inisejaid tuleb ainult juurde, meil on siin tõsised asjad vaja joonde ajada, mitte siis sõnu loopida," on selge märk sellest, et võimupositsiooni käsitletakse kui mingisugust tingimusteta kätte saadud privileegi või siis paljudel juhtudel ka koormat ("proovige siis ise, kui arvate, et paremini oskate!").

See on ehk inimlik, kuid siiski nagu ka muud inimlikud asjad, tuleb see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri, sest see on strateegia, mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks, mitte millekski, mis asub väljaspool mõtlemist.

See kultuuri küsimus toob muidugi ka täiesti teise asja juurda, mida sa samuti puudutasid ning see puudutab oskust kritiseerida.

Peab tunnistama, et hämmastavalt palju justkui tarku inimesi võiksid olla ka head valitsuse kriitikud, kuid nad justkui ei oska seda teha, lähevad ülepea emotsionaalseks ning tõesti ründavad valitsust pigem siltidega nagu "neoliberalistlik" või "vastutustundetult õhuke riik" selle asemel, et joonistada välja faktilisi probleeme ning pakkuda neile arukaid lahendusi.

Selles mõttes pakuksin sinu lahendusele panna kriitikud kinni ühte ruumi veel ühe lisanduse - panna kriitikud kinni ühte ruumi koos valitsejatega ning panna nad lahendusi välja mõtlema, kuid mitte ilmtingimata selleks, et neid lahendusi saada, vaid selleks, et õppida olema kriitilised ning õppima seda kriitikat ka vastu võtta.

P.S. Sa oled arvamusel, et praegu on eriline aeg, kus ühelt poolt on rohkem kriitikuid ning teiselt poolt on just vaja kergekujulist despotismi, et otsuseid kiiresti ellu viia. See on ohtlik tee, ma ütlen. Esiteks, kes ütleb, millal raske aeg on läbi? Võib olla see kestab veel näiteks 3 aastat? Kas siis peaks jätkama kergdespootliku valitsusega ja kriitika kui sellise ammendunuks lugema?

Sa viitad ka võimalusele, et vahel peaksid mõned inimesed konstruktiivselt vait olema. Mulle tundub, et see on just Eesti põhiline probleem, et paljud inimesed on "konstruktiivselt vait" ning selle tulemusena on rohkem sõna neil inimestel, kes on ebakonstruktiivselt mittevait. Tulemuseks kriitilise kultuuri veelgi kiirem allakäik.

Lisaks veel üks asi - ootus, et kriitikud ilmtingimata alati lahendust välja pakkuma peaks, on väga demagoogiline ning seda kasutatakse liigagi tihti. Kriitika ja lahendus ei ole kuidagi lahutamatult seotud, need on juba funktsionaalselt erinevad asjad. Loomulikult võivad nad koos, supertore, kui on, aga nad ei pea olema koos. Kriitika on ikkagi mõeldud sisendina otsustaja lahendisse.

Re: Miks peab raskel ajal valitsust kritiseerima I

Daniel Vaarik — Sun, 05 Jul 2009 10:57:20 -0000

Kui nüüd eraldi vaadata ja nõustuda, et iga kriitika ei pea alati lahendust sisaldama, siis sellega ma muidugi olen nõus, et meil võiks olla rohkem inimesi, kes lahendusi pakuvad. Ja ka lahenduste pakkumine ise on omaette kunst nagu kriitikagi.

Re: Maalehe hÃµbekuul

Daniel Vaarik — Thu, 13 Aug 2009 09:09:23 -0000

Irvele - ma olen ka veendunud, et teatud rolli Maalehe kasuks mängib tõesti selle lugejate vähesem IT kesksus, kuid samas on kaheldav, kui vähene see siiski on. Ma olen üsna kindel, et paljud lugejad, kes Maalehte trükituna tellivad, loevad teisi lehti netist.

Teiseks, kui asi oleks ainult digitaalses lõhes, siis peaks Maalehe tiraaž langema vähemalt mõnesaja kuni tuhande tellimuse võrra aastas, sest ma ei usu, et maarahvas jäi 2009. aastal olulisemalt netikaugemaks (see oleks mõeldav, kui loobutaks ühendustest, kuid kui netiühendusest loobumine asendada Maalehe tellimusega, mis on aasta peale 732 krooni).

Veel enam, tellijate arv ju hoopis suurenes 100 võrra (noh, hea küll, see on mingi väike kõikumine, mis võib olla tehniline, kuid kindlasti võib öelda, et vähenemist pole toimunud).

Samas, paberlehe tulevik on nagunii eraldi teema, mille ümber on siin ka kõvasti diskuteeritud. Ilmselt need paberlehed ikka ära kaovad ja raha tuleb ikka kuidagi teisiti küsida. Ja sellisel juhul tekib küsimus, kas lugeja on valmis maksma Maalehe eest netis ja mina arvan, et on. Samas pole ma kindel, kas ta on valmis maksma mõnegi teise lehe eest netis.

Re: Maalehe hÃµbekuul

Daniel Vaarik — Thu, 13 Aug 2009 09:17:22 -0000

Hea point nädalalehe/hinna osas. Tegelikult on ilmumissagedus ka omaette formaat ja selle õige valik tähtis.

Re: Maalehe hÃµbekuul

Daniel Vaarik — Thu, 13 Aug 2009 16:32:22 -0000

Priit: 1) Miks siis teised lehed mingi ebaeestlasliku kujundusega üldse vaeva näevad? 2) Maalehe turundust ma pole kuskil märganud, ja kujundus mõjub olematult, võimalik, et see ongi uus trend, miks ka mitte, veebis on ammu suund, et suurimad saidid praktiseerivad minimalismi. 3) Juhin siiski uuesti tähelepanu, et tegelikult on oluline siiski sisu ja reporting, mis siis kas vastavad uuele formaadile piisavalt hästi või on huvitavad VAATAMATA formaadile.

Tarmo: keegi peab ju...:)

Re: Maalehe hÃµbekuul

Daniel Vaarik — Fri, 14 Aug 2009 04:10:39 -0000

Vasja: ma oleksin tõesti pidanud veel ühe punktina siin postituses sedasama üle rõhutama, et Maaleht on muutunud justkui moeasjaks ning minu postituse põhjus on püüd aru saada, miks ta trend siis tõuseb, mitte propageerida Sulle, Vasja, selle lehe lugemist.

See öeldud, tahaksin öelda, et iga asi, mis on trend, ei ole ilmtingimata halb sellepärast, et ta trend on. Ja trendid on lihtsalt inimeste eelistuste suundumused, nendega tuleb arvestada ning lõppkokkuvõttes viivad need siiski elu edasi.

Vihje Maakodule ja mingisugustele "põhiväärtustele" on mingis osas vist isegi tabav, kuid minul isiklikult ei ole maakodu ja ma ei armasta ka eriliselt kuskil maal ristikut katsumas käia, mind huvitab see, et Maaleht näib tegevat oma reportaažiga põhjalikku tööd, see on asi mida teised teevad vähem, ilmselt saab ka lihtsalt lehed läbi lugedes sellele väitele tänagi tuge.

Põhjused on veel sügavamad - ajalehed investeerivad suuri summasid meedia vormi, mitte sisusse. Kui õigustatud see on ja kas Maaleht annab mingi pretsedendi siinkohal, mille põhjal võiks järeldusi teha ka teised lehed? (Jah, ja isegi kui see on ainult "trend", kas siis tasuks see ka teiste poolt järgimist?)

Samuti mainisin ma postituses, et Maaleht pole mitte ideaalne leht, vaid ta pakub võimalust protestida teiste vastu, ta näib hea lihtsalt tänu kontekstile.

Nüüd Reporteri küsimuse juurde. Kahjuks pean ma ütlema, et Reporter teebki järjest paremat tööd ning kui hakata otsima häid reportaaže, siis just sealt neid telemaastikul leiabki. Üks mu tuttav kommunikatsiooniga tegelev inimene kirjeldas hiljuti intervjuukogemust Reporteriga, mis oli tema hinnangul oluliselt professionaalsem ja põhjalikum kui Aktuaalse Kaameraga. Kuid Reporter on lisaks reportaažidele veel kõike muud, paljud osad sellest saatest ei pruugiks mulle kindlasti eriti meeldida, täpselt nagu ma ei ole ilmselt kunagi võimeline naerma Maalehe naljalisa naljade peale.

Re: Maalehe hÃµbekuul

Daniel Vaarik — Sat, 15 Aug 2009 09:08:26 -0000

Vahekokkuvõtteks:

Aitäh kõigile, kes seni on kommenteerinud. Seda postitust tulekski lugeda ainult koos nende kommentaaridega, sest enamus teist toob välja mingi uue ja olulise nurga Maalehe küsimuses ning parandab minu poolt jäetud tühimikke. Loodan, et see on hea mõtlemisaine neile, kes tegelevad meedia kujundamisega.

Archiei: Head tähelepanekud. Üldiselt olengi nõus sellega, mis Sa ka Taali, Lauristini ja muude valveintervjueeritavate kohta ütled. Aga nii või teisiti, usun, et ajalehed on mõnevõrra valejälgedel, kui nad arvavad, et pikki lugusid ei loeta. Nad pole lihtsalt välja mõelnud, milliseid pikki lugusid loetakse. Lisaks on ilmselt hakanud tekkima selline olukord, kus paljud inimesed, kes võiksid olla uued näod, kas ei oska või ei taha meedias üldse nähtavad olla, seoses sellega, et sellest on neile rohkem ebameeldivust kui kasu. (Eelkõige see, et lugusid "toimetatakse", seejärel käib anonüümide peksulaine üle ning samuti kontekstist väljakistud ristviitamine a la keegi paneb intrigeeriva pealkirja, mis pole ammu enam tõsi, rääkimata sarnasusest sellega, mida teie ütlesite).

Jamie1047: Õhtuleht ja Maaleht on vist väga erinevad väljaanded ja lõppude lõpuks on Õhtuleht just selle tõestuseks, et tehes lehte tõesti peaaegu kõigile, saabki teha seda umbes nii nagu Õhtuleht seda teeb, seepärast polegi vist väga imelik, et nende tiraaž langes vähe.

Re: Poliitiku mÃµÃµt on tekst

Daniel Vaarik — Mon, 31 Aug 2009 07:40:05 -0000

Tarmo,

ma olin muidugi absoluutselt kindel, et see küsimus tuleb ja tõesti, trikiga koht on see, et mõnede mõjusate tekstide autorid ja/või ettekandjad on osutunud nii öelda kurjuse esindajateks.

Samas, loogiliselt võttes peaks nii olema, et asjaolu, et Hitleril, Türkmenbashill või Gaddaffil on olnud omas ajaloolises hetkes mõjusad tekstid, ei tohiks muuta teksti kirjutamise ja esitamise oskust probleemseks poliitiku isikuomaduseks, kuna seesama retoorika valdamine on tootnud maailma poliitikuid, keda üldiselt meie kultuuriruumis ka imetletakse. Nagu iga oskusega, võib ka retoorikaga nii tappa kui üles ehitada.

Seejuures on aga hoopis oluline point see, et, ma arvan, et jõuliste ja autoritaarsete tüüpide esilekerkimist soodustabki see, kui ülejäänud inimesed on retooriliselt läbipõlenud ja käega löönud. Seega, ma põikleksin selle eest, et öelda, et Eestil peaks olema oma Clinton, Havel vms, sest see kõlab umbes samamoodi nagu kõmuleht nimetab algajat lauljatari "Eesti Madonnaks", kuid ütleksin samas, et minu arvates oleks küll Eestile väga oluline omada retoorikas tugevaid poliitikuid, et kaitsta meid oma Gaddafi, Milosevici või ütleme siis lihtsalt, manipuleeriva, korrumpeerunud totalitaari esilekerkimise eest.

P.S. Kennedy Ich Bin Berlineri tõin mängu selle pärast, et olen seda märganud parafraseeritavat siin seal. Kuid teisalt ei tähenda see seda, et lühike tekst ei võiks mõjuda manifestina, eriti kui see on osa laiemast ideoloogiast, ma pole politoloog ega ajaloolane, kuid mulle tundub, et Kennedyl oli terviklik "tekst", mida ühe väljendina võttis ehk kõige paremini kokku sõnapaar "free world", kas see oli hea ja edukas tekst, on teine küsimus.

Re: Poliitiku mÃµÃµt on tekst

Daniel Vaarik — Mon, 31 Aug 2009 07:40:52 -0000

Hans89,

ma pole ka seda raamatut lugenud. Võib olla see isegi on tema suur tekst.

Re: Poliitiku mÃµÃµt on tekst

Daniel Vaarik — Mon, 31 Aug 2009 13:32:07 -0000

Kas ma saan õigesti aru, et Sa tahad siis öelda, et igaks juhuks tuleks inimeste tekstilisi oskusi kärpida või valida neid, kellel neid pole, et nad ei saaks poliitikas suurt võimu haarata, kuna see võim ühe isiku käes on liiga ohtlik?

Re: Poliitiku mÃµÃµt on tekst

Daniel Vaarik — Mon, 31 Aug 2009 14:51:08 -0000

Igasugune võim korrumpeerib. Aga karismaatilisuse või tekstiosavuse kuritarvitamise vastu aitab minu arvates tekstiliste oskuste ühtlasem jaotus, kuid muidugi mitte neid kunstlikult vähendades - nali - vaid pigem siiski läbi selle, et tekstid on poliitilises kultuuris levinud oskus.

Kui tekstiline eneseväljendus on levinum, võimaldabki see ära hoida äärmusi ja siinkohal ma ei mõtle utoopiliselt, et kõik inimesed riigis peaksid õppima poliitilisi tekste lugema, vaid et vähemalt mina tunnen ennast kindlamini riigis, kus on 10 ennast hästi väljendada oskavat poliitikut kui sellises kus pole ühtegi või on ainult üks.

Samas tahan ma selle postitusega väita veel seda, et tekstidega pingutamine töötab hästi ning on ka täiesti poliitiliselt ratsionaalne nende loomisega vaeva näha. (Populaarne müüt tänapäeval on see, et ei loeta ja ei mõisteta midagi, mis on pikem kui kaks rida).

Re: Poliitiku mÃµÃµt on tekst

Daniel Vaarik — Tue, 01 Sep 2009 01:56:32 -0000

Rääkides suurtest kõnemeestest on kerge unustada, et karisma ja tekst pole samad asjad. Samuti ei ole ilmtingimata alati samad asjad need tekstid, millest massid aru saavad ja need, mis massidele meeldivad.

Nii et Ahtisaari, kelle karisma võib olla pole tema parim külg, võib sellegipoolest olla tekstiliselt tugev ja olla ajaloo kujundaja hoolimata sellest, et tema tekst ei ole vaimukas. Tema tekst võib olla napisõnaline, täpne, kaasaegne ja lõpuks mõjukas, kuna sellel on oma oluline auditoorium.

Siit kommentaaridest on mitmel korral läbi käinud ka "anti-teksti" meeste idee ja see on tõepoolest asi, mida poliitikas esineb ja mis on üks võimalus vastanduda sellele, et osad mehed on tekstiliselt head. Alati leidub siis keegi, kes jätab mulje, et ta "ei räägi, vaid ta teeb", alavääristades sellega justkui neid, kes "ainult räägivad".

Veel üks anti-tekstiline variant on Arnold Rüütel, kellel on teatud inimeste jaoks karisma, kuid tekst on täiesti puudu. Rüütel on sellist tüüpi poliitik, kes on ise nagu valge paber, millele kõik saavad oma teksti joonistada.

Ka selliseid on vaja, kuid ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et meil ongi suur hulk anti-teksti mehi ja peaaegu puuduvad tekstimehed ning sellel olukorral on mõned tugevad miinused normaalse poliitilise protsessi seisukohalt.

Re: Poliitiku mÃµÃµt on tekst

Daniel Vaarik — Tue, 01 Sep 2009 06:37:36 -0000

Täpsustaks, et ega me ei räägigi poliitilise protsessi päästmisest, vaid lihtsalt selle parandamisest. Päästmised, uputamised ja muud sellised asjad kõlavad pisut dramaatiliselt nii ehk nii.

Mis puudutab veel tagantjärele hindamist, siis seda ma mõnes mõttes ütlengi, et poliitik peab oskama arvestada oma tekstide muutumisega ajas ja sellega, et mõnda teksti väärtustatakse alles pärast surma. Üks on kindel, kõige kiiremini devalveeruvaid tekste on bussi tagaküljel olev reklaam.

Re: SÃµnavabadus

Daniel Vaarik — Mon, 07 Sep 2009 15:27:40 -0000

Noh, mina kommenteeriks seda teemat nii.

Esiteks ei ole üldse vist mõtetki vaielda selle vastu, et kommentaarid on tihti väärtuslikud. Muidugi on. Ka mina armastan kommentaare, eriti neid, mis siingi ilmuvad.

Aga kui nüüd vaadata seda BMW mehe näidet, mille sa tõid, siis ma arvan, et see pole küll õige, et inimesed poleks sisselogimisnõude puhul seda infot andnud. Ma arvan, et oleks. Pealegi oleks see info siis ilmselt pisut suurema tõenäosusega täpne.

Samuti väidan ma, et paljud inimesed just ei kommenteerigi anonüümsetes ja sisuliselt modereerimata kommentaariruumides sellepärast, et nad ei taha vaimselt pasunasse saada. Järelikult kaotame nende pärast teisest otsast infot.

Veel enam - ma tean, et paljud inimesed ei taha ajalehte lugusid kirjutada, sest nad ei taha anonüümseid kommentaare. (Võid küll oma loo juures paluda maha keerata aga siis tuleb Delfi, teeb vigase referaadi ja here we go again). Võimalik, et me kaotame seetõttu palju-palju häid arvamusi. (Tuletan meelde ütlust, et ka kõige nõmedam sigudik võib hävitada kõige sirgema ja kõrgema tamme, süües ära selle tõru).

Eelmisest argumendist lähtudes väidan ma, et anonüümsed kommentaarid mürgitavad avalikku arutelu ja vähendavad de facto sõnavabadust.

Kolmas argument on see, et Eesti meediakanalite kommentaariruumides käib sisuliselt mentaalne kambakas igaühe suhtes, kes on pisut teistsugune ning pole vahet, kas inimene ise loeb enda kohta kirjutatavaid tekste.

Paugud on reaalsed kõigi nende jaoks, kes loevad, näiteks lähikondsed. Ja väita, et ei toimu mingisugust kommenteeritava inimese mainemuutust pärast seda kui ta on sopaga üle kallatud, on minu jaoks professionaalselt täiesti nonsenss.

Muidugi toimub ja Eesti ajakirjanikud lasevad sellel juhtuda, tehes näo, et "kommentaarides on aeg ajalt ka iva". Ma ei tea, kas see on parim paralleel aga ma võin näiteks sama moodi öelda ju, et autoavariid on kasulikud, sest need aitavad toota ohutumaid autosid vms, veel eriti imelik oleks, kui ma hakkaksin seepeale ehitama sõiduteid, kus autoavariid oleksid soodustatud.

Mulle tundub, et seda kommentaariasja on ajalehes töötades kergem ilusaks mõelda kui sellega midagi sisulist ette võtta. Samas vastutab iga inimene, kes ajalehe käest palka saab selle eest, mis selles lehes või selle online väljaandes ilmub, ei saa öelda, et asi on ainult online toimetuse probleem, see toimub kõigi toimetuse töötajate nimel.

Re: SÃµnavabadus

Daniel Vaarik — Tue, 08 Sep 2009 07:11:30 -0000

Seni kuni ajakirjandus pole KUIDAS küsimust lahendanud, ei tohiks poolikuid lahendusi käigus hoida. Nii lihtne see ongi.

Natuke teisel teemal ka - ma arvan, et väga paljud inimesed ei mõista tegelikult, mida tähendab meedias esineda, seni kuni nad ise seda tegema pole pidanud. Praegune mudel on selline, kus inimene läheb näiteks ütleb Terevisioonis või mõnes raadiosaates kaks lauset, satub olukorda, kus need laused kirjutatakse vigaselt üles mõne portaali poolt ja seejärel lammutatakse see poolvale info sinu nime all juba vihast vahutavate kommentaatorite poolt tükkideks.

See olukord on ülimalt kahjulik igasugusele avalikule arutelule ning mingisugune jutt sellest, et mingi anonüümne võimalus peaks ju ka kommentaatoritel olemas olema ei korva seda probleemi.

Seejuures on mure anonüümsuse säilimise üle eriti kahepalgeline, et tänu IT-le on need võimalused alati olemas, kuid keegi pole öelnud, et ajalehe funktsioon peaks olema just radikaalse sõimu anonümiseerimine.

Ajaleht saab sisse seada anonüümse informatsiooni jaoks vihjeaadressid, ta saab teha anonüümsetele kommentaaridele eelkontrollli (järelkontroll pole piisavalt hea) ning ta saab käia anonüümset informatsiooni otsimast ka mujalt ja muude meetoditega.

Re: SÃµnavabadus

Daniel Vaarik — Tue, 08 Sep 2009 08:05:49 -0000

Nüüd sa läksid natuke rajalt maha minu meelest. Esiteks ei pea riik siin midagi tegema, ajalehed ise peavad oma lahendused lõpuni viima ning ma usun, et see oleks neile ka kasulik.

Teiseks, olen jah, täiesti kindel küll selles, et notice and take down lahendused ei tööta. Paremini töötaks ilmselt postituste eelkontroll.

Mis puudutab seda, et kuskil mujal maailmas või Tehnokratis on aasta paar tagasi probleem läbi hekseldatud, siis on mul tunne, et täna meil sellest teadmisest erilist lohutust ei ole.

Re: SÃµnavabadus

Daniel Vaarik — Tue, 08 Sep 2009 09:12:53 -0000

Ajalehti motiveerib see, kui neil ei lasta rahulikult umbmäärast juttu ajada teemal "anonüümsus = demokraatia". Ajalehti motiveerib see, kui toimetuse töötajad teatavad, et "mitte enam meie nimel". Ajalehti motiveerib see, kui inimesed ei lepi sellega, mis seal toimub ja annavad sellest pidevalt teada, võib olla isegi lähevad kohtusse, mis iganes.

Kui üks kord ei tööta, siis proovivad uuesti. Lõppude lõpuks on see meie kõigi inforuum ja ei saa leppida sellega, et suurel osal inimestest pole selles enam võimalik osaleda, kuna toimub tsensuuri crowd-sourcing.

Nii on iga sellise muutusega, algul tundub see võimatuna, kuid järjepidevalt asja ajades ühel päeval tundub täiesti loomulik ja ma usun, et ka võimalik.

Mis puudutab postituste massiivi, siis olen kuulnud jah, et postitusi on liiga palju, et normaalne inimene neid hallata suudaks. Ilmselt võib leppida sellega, et nende arv väheneb, kuid väärtus tõuseb, sest eelkontroll kindlasti vähendab postituste hulka.

Postituse eelkontrolli võib ju sildistada tsensuuriks, kuid kui selle eesmärk on hoida ära teistsugust tsensuuri, mis välistab inimeste osalemist meediapildis, siis sellisel kujul on see ilmselt vajalik tsensuur.

Mis puudutab millegi selgeksvaidlemist 5 aastat tagasi, siis see ongi just kõige olulisem demokraatia tundemärk, et vaidlused ei lõpe kunagi, toimub informatsiooni pidev tõlgendamine ja mõtestamine tänases kontekstis. Täna on palju asju teisiti ning ma poleks ise ka kunagi uskunud, et inimesed hakkavad tänu mentaalsele peksule meediapildist lahkuma aga täna on see reaalsus.

On palju arvamusliidreid, kellelt ajakirjanikud enam tekste ei saa ja on veel rohkem inimesi, kellest võiks saada arvamusliidrid, kui nad meedias kätt harjutaks, kuid neist ei saa seda, sest nad tambitakse enne pulbriks.

Vaatame kasvõi meediapilti ja seda, kuidas iga teema jaoks on mingi valvekommentaator, kes on jäänud meediasse esinema, sest tal on paks nahk või on tal üldiselt keskmisest kõrgem kommentaatorite heakskiit. Kus on uued näod?

Re: Eestis on tsensuur

Daniel Vaarik — Thu, 10 Sep 2009 03:45:25 -0000

Jaagup, tegelikult on EPL lihtsalt arg, sest järgmine samm olekski anda lahmivale identiteediga kommentaatorile esinemiskeeld, kas mõneks ajaks või lõplikult. EPL on jäänud poolele teele ja millegi pärast tuuakse seda kui näidet lahenduse ebasobivusest.

Re: SÃµnavabadus

Daniel Vaarik — Thu, 10 Sep 2009 03:54:39 -0000

Madis, aitäh. Ja ma arvan ka, et lahendusi on tarvis. Aga minu meelest on need üsna lihtsalt olemas, neid ei taheta lihtsalt rakendada, sellepärast tuleb ilmselt enne väidelda, kas neid lahendusi on siis tarvis või mitte. (Laiemad meedia ärimudeli lahendused on jah puudu aga kommentaaride modereerimine pole mingi kosmoseteadus).

See, mida sa Leedo kohta ütled, on minu arvates problemaatiline. Sellepärast, et kui me arvame, et anonüümsus võimaldab inimestel ennast paremini kellegi peal välja elada, siis me esiteks eksime selle osas, kui me arvame, et see sellele pahategijale tegelikult kuidagi mõjub või midagi paremaks teeb. Tegelikult viib see hoopis vee hägustumiseni, milles on subjektil palju lihtsam teha kuritegusid kui varem.

Ma olen täiesti kindel, et Eestis on mõned tegelased isegi nimelt suurendanud enda vastast moraalset paanikat ja lahmimist, et seejärel öelda, et "vaadake, kui käest ära on asjad, milles mind kõik süüdistatakse"! See on konkreetne tehnika (korruptandid, ärge lugege, muidu saate veel ideid siit).

Teiseks eksime selle osas kui arvame, et see väljaelajale midagi head teeb. Siinsamas blogis mõni aeg tagasi viitasin ühele uuringule, mille kohaselt sarnasel arvamusel olevad ühte ruumi pandud inimesed kütavad üksteist üles ja radikaliseeruvad kergesti. Anonüümsete kommentaaridega nende madala ühisnimetaja ümber toimuvad vestlused on väga head näited radikaliseerumisest, mis ei ole tegelikult kellelegi hea. Kas tahaksid elada 900 tuhande Tiit Madissoni või 300 tuhande Maksim Reva keskel? (Vabandan, et lisasin natuke värvi, lihtsalt illustratsiooniks).

Re: Eestis on tsensuur

Daniel Vaarik — Thu, 10 Sep 2009 09:19:51 -0000

Madisele, ma julgen täiel rinnal kinnitada, et räägid seda juttu natuke vale õunapuu all :). Mind ei huvita vähimalgi määral minu tsiteeritavus Eesti meedias ning ausalt öelda on see tihtipeale isegi probleemiks (Delfi komme siit tekste kopeerida).

Kommentaaride probleemile juhin ma tähelepanu sellepärast, et ma tõesti usun, et nende mõju on suurem kui näiteks meedias töötades armastatakse välja näidata.

Üldiselt on see ka kõige mugavam reaktsioon probleemile, öeldes, et see pole kuigi oluline, sest sellisel juhul saab sujuvalt ka õigustada vanal kombel edasi tegustemist.

Ma väidan, et kommentaaride mõju on Eestis pretsedenitult suur ning isegi kui üks isik ei loe enda kohta kirjutatud kommentaare, siis teised loevad. On täiesti professionaalselt nõrk väita, et mõju puudub. Teiseks on tegemist sellise samm-sammulise kultuurinihkega, millele on raske näppu peale panna, kuid täpselt samasugused hiilivad kultuurinihked on tihti lõppenud maailma kõige ilgemate jälkustega.