Disqus - Latest Comments for tarmojuristo

Re: Arvustus: “Pank” - sellise raha eest tegite sellise asja, miks küll? | Diktor

Tarmo Jüristo — Tue, 23 Oct 2018 03:20:27 -0000

Väike täpsustus: riik ei eraldanud 1,5 miljonit eurot. ERR ja Riigikantselei eraldasid üheskoos kriips alla miljoni. Ülejäänu on eraraha.

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Fri, 13 May 2016 09:09:20 -0000

Seda ma postituses püüdsingi selgitada, et miks. Aga ju siis ei õnnestunud.

Ma kardan, et homse osas on mul juba veidi teised plaanid, aga pühapäeval võiks täitsa hea mõte olla kirjutamise vahele korra raamatupoodi jalutada. Teeme nii, et ma ajan end pühapäeval kella kaheks Apollosse, leia mind sealt üles ja otsime siis sulle veidi lugemist.

Ahjaa, ja kui keegi üldse sellele Kauri loole reklaami on teinud, siis on selleks just nimelt prokuratuur selle kohtuasjaga. Muidu me keegi täna enam ei mäletakski, et selline asi kunagi ilmus, aga praegu on seda kõik lehed täis. Ma ise poleks ausalt öeldes viitsinud seda läbigi lugeda, kui kogu seda jama poleks puhkenud.

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Fri, 13 May 2016 05:19:22 -0000

Ma paningi nimme "tavatarbija" jutumärkidesse – pidasin seal silmas inimesi, kes ootavadki kunstilt ja kultuurilt eelkõige lõõgastust ja meelelahutust. Ja vastandub see neile, kes kunstilt ja kultuurilt seda ei oota. Siin pole midagi pistmist "peene maitse" või "elitaarsusega," lihtsalt erinevad ootused ja lähenemised.

Ning ei, see, kui öelda, et transgressiivne kunst põhineb pingel, ei tähenda, et kõik, milles on pinge, oleks seeläbi kunst. Samamoodi nagu see, kui öelda, et sport ajab higiseks ei tähenda, et saunas käimine oleks sport.

Nimekirja osas: ma pole viimsel ajal eesti keeles ilmunul eriti silma peal hoidnud, aga kui sa küsid, siis näiteks Ruitlase "Vee peal" julgeks soovitada. Tegin korra ka Varraku kodulehe lahti, sealt hakkas silma, et uus Baricco on väljas, pole küll seda konkreetset raamatut ise lugenud, aga varasema põhjal ennustaks, et võiks sobida. Kui soovid, siis võime kasvõi Solarise Apollos kohtuda, räägi mulle veidi lähemalt oma maitsest ja eelistustest ja ma aitan sul korvi täis laduda.

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Fri, 13 May 2016 03:05:24 -0000

Hea küll, aitab.

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Thu, 12 May 2016 18:47:37 -0000

Ei, see ei püüa Kenderit välja vingerdada, see juhtis tähelepanu asjaolule, et kui meile tekitab muret mõne kirjandus- või kunstiteose tagajärg, siis pole tegelikult ju vahet, kas see teos ise on rõve, ropp, perversne, halvasti kirjutatud — või ka see milline oli või ei olnud selle autori intentsioon. Siis on oluline tagajärg, ning selle Salingeri romaani lugemisel oli antud juhul väga kahetsusväärne tagajärg. Ja sealt tuli ka minu küsimus, et mis me siis selles olukorras konkreetse kunstiteosega peale peaksime hakkama.

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Thu, 12 May 2016 17:23:42 -0000

Ohh... kuidas see vestlus nüüd jälle nii rappa on sattunud.. Ma pole ei selles postituses ega ka kuskil mujal poole sõnagagi maininud sõnavabadust (mille osas ma muide arvan, et see ei ole absoluutne) ega püüdnud ka kinnitada, et kunst peaks olema "püha lehm" (mille osas ma arvan, et ei ole). Ma ei rääkinud ei kohtus ega ka siin sellest, kuidas "kunstile peaks tegema erandi", kust kõik see progressiivse liberaalekstremismi jaur tulnud on? Ma püüdsin lihtsalt vastata küsimusele, mille prokurör mulle esitas: "miks inimesed raiskavad oma elu piiride ületamise peale?" – ja see küsimus oli esitatud transgressiivse ning laiemalt eksperimentaalse kunsti suhtes üldiselt, mitte Kauri ja U12 kohta. Kas sedalaadi asjadel on halvad tagajärjed – ja mil määral on see kunsti ning kunstniku probleem on omaette küsimus. Niisamuti on omaette küsimus see, kas ja kui siis mis alustel ning tingimustel peaks ühiskonnal olema õigus kunsti seadusega ohjes hoida. Ma eiran tuima ja juhmi järjekindlusega argumente, mis ei puutu sellesse, mida ma öelda püüdsin – ja kavatsen tõepoolest sama joont ka jätkata.

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Thu, 12 May 2016 14:08:10 -0000

1980. aastal luges Mark Chapman üht raamatut ning talle tuli pähe tappa John Lennon. Kas see on Salingeri probleem? Kas "Kuristik rukkis" tuleks seetõttu ära keelata, et üks inimene sealt sellise idee sai ja selle ka ellu viis?

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Thu, 12 May 2016 09:15:29 -0000

Väljavõte ajakirjast Eesti Noorus nr 10/1935: „Ning viimaseks uudiseks moraalikaitse alal on Adamson-Ericu ja F. Sannamehe häbiposti sidumine. Need kunstnikud esinevad praegu Kunstihoones käiva Kujutava Kunsti Sihtkapitali valitsuse aastanäitusel mõningate teostega, millel kujutatud naise keha. Seltskond kõneleb neist teostest suure kõlbliku meelepahaga, samuti on ka ajakirjanduses nende kohta moraalitsevaid märkusi tehtud. Nii siis: moraal on tõusnud esiplaanile kunstinähete hindamisel!“

Re: Miks?!??

Tarmo Jüristo — Thu, 12 May 2016 08:36:31 -0000

Kõigepealt seda, et sa ei peagi selliseid asju ei lugema ega vaatama, keegi ei sunni ja midagi pole lahti, kui ei loe ega vaata. Sedalaadi asjad, nii teatris, muusikas, kunstis kui kirjanduses, ei olegi niiöelda "tavatarbija" jaoks mõeldud. Need on asjad, mis tüüpiliselt eeldavad teatavat varasema kogemuse tausta – ilma selleta ongi sealt raske midagi kätte saada peale suure segaduse, vastikuse ja vihastamise.

Kui sa mainid valu, ahastust või appikarjet, siis julgen oma mõningase isikliku kogemuse najal kinnitada, et enamuse kunstnike, muusikute, kirjanike jne. sees on sedalaadi asi tõepoolest olemas. Tavaliselt see ongi põhjus, miks üldse kunstiga tegelema hakatakse.

Mis viib meid järgmise huvitava teema juurde. Näitasin selle postituse msutandit oma heale sõbrale Eero Epnerile, kes on NO99 dramaturg ning samas ka diplomeeritud kunstiajaloolane. Ja oma vastuses mainis Eero veel üht transgressiivse kunsti huvitavat aspekti: seda, et see töötab mitte ainult hea-halva, lubatu-lubamatu, ilusa-koleda vastandustes, vaid lisaks veel ka niiöelda pinge-lõdvestuse vastanduse registris. Meie tänases (kapitalistlikus) maailmas, märkis Eero, on kunst ja kultuur aina enam suunatud meelelahutusele, lõõgastusele, vaataja lõdvestamisele – ja see on asi, mida inimesed üldiselt ka "kultuurilt" ootavad. See on täpselt see, mida sa ise mainisid, kuidas sa tahaks näha rohkem rõõmsaid ja positiivseid emotsioone tekitavaid filme. Ja selles pole midagi valet. Neid filme – nagu ka samalaadi raamatuid – on palju. Palju rohkem, kui neid teisi. Samas transgressiivne kunst ei luba lõdvestuda, see tekitab pinget. Ja siin on huvitav tähele panna, kuidas meis tekitavad pinget asjad, mis on "liiga tõelised", liiga päris. Prokuröri peamine etteheide Kaurile ongi just see, et kirjeldused on liiga otsesed, ei ole piisavalt kunstilised (nagu Nabokovi "Lolitas", kus tegelikult ju kirjeldatakse sisuliselt sama asja: lapse seksuaalset ärakasutamist).

Ja see ongi muide üks moodus, kuidas kirjanduskriitikas on "Lolitat" interpreteeritud: see näitab, kuidas me oleme valmis leppima kõikvõimalike perverssustega, kui need vaid piisavalt kaunisse pakendisse panna. Peaasi, et oleks rõõmus ja positiivseid emotsioone tekitav.

Re: PÃµlev kardin

Tarmo Jüristo — Tue, 12 May 2015 14:36:42 -0000

räägi miks see number tähtis on, vonallan?

Re: Eufemismid, mis kÃµlavad tuttavalt

Tarmo Jüristo — Thu, 15 Jan 2015 17:35:02 -0000

Ilmselt tõesti on teatud ühisosa(d) olemas, aga asjad lähevad keeruliseks siis, kui me hakkame arutama, et mis siis sellest tõdemusest täpselt tuleneb või ei tulene. See "kollektiivne teadvus" asub jutumärkides ju just nimelt seetõttu, et tegu on abstraktsiooniga, kujundiga, mida me sisustame erinevate väärtuste, praktikate ja nägemustega. Selle "kollektiivse teadvuse" sisu ei ole vabas ühiskonnas "riigi" määrata, riik peaks olema selle peegel, mitte kujundaja. Jah, ma olen nõus, et ilmselt on meie kõigi, kes me selles riigis elame, huvides, et see ühisosa oleks võimalikult suur ning hõlmav – see on see, mida peetakse tavaliselt silmas, kui räägitakse "sidususest". Aga sedalaadi sidusus ei saa olla ainsaks eesmärgiks või kriteeriumiks. Sõjavägi on ju omal moel kahtlemata väga sidus organisatsioon, millel on oma "kollektiivne teadvus" – kuid seal on sidusus saavutatud hinnaga, mida ilmselt vähesed inimesed oleks nõus terve ühiskonna puhul maksma.

Ja minu laiem huvi kogu selle käesoleva teema juures ongi just see, et äkki võiks püüda sõnastada ka selle "psühholoogilise kaitse" eest makstava hinna, mitte lihtsalt öelda, et see pole oluline või et seda ei olegi.

Re: Eufemismid, mis kÃµlavad tuttavalt

Tarmo Jüristo — Wed, 14 Jan 2015 20:24:40 -0000

Hetkel ei ole mahti pikemalt vastata, aga ühe asja tahaks siiski kiirelt välja noppida. Mulle nimelt tundub see "kollektiivne psühholoogia" üks väga kahtlane konstruktsioon. Sa ise tõmbasid siin selle paralleeli individuaalse psühholoogia ning selle erinevate nõrkuste või häiretega – ja selle nurga alt vaadatuna on erinevate, omavahel konfliktsete printsiipidega üheaegselt opereerimine ilmselt ju probleemne asi, kas pole? Kui ma tajun mingit asja samaaegselt õiglase ning ebaõiglasena, halva ja heana, lubatu ja lubamatuna, siis indiviidina ma nõustun, et nii oleks päris keeruline igapäevaselt hakkama saada. Aga ühiskonna puhul, vähemalt senikaua, kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast on selline asi mitte ainult normaalne, vaid lausa hädavajalik. Ja see ongi muide üks mu põhimõttelisi probleeme kogu "psühholoogilise kaitse" lähtealustega – ma kardan, et "riigi" või "rahva" puhul (ja ka need mõisted vajaksid tegelikult täpsemat sisustamist, ma ei usu, et siin saab lihtsalt eeldada, et kõik mõistavad neid ühtemoodi) on väga kahtlane, kas me saaksime või peaksime eeldama sedalaadi ühtset subjektsust, nagu me indiviidi psühholoogia osas seda teeme.

Re: Eufemismid, mis kÃµlavad tuttavalt

Tarmo Jüristo — Tue, 13 Jan 2015 17:52:39 -0000

Kõigepealt tuleb ära õiendada see, et ma ei püüdnud kuskil ega kordagi öelda, et valitsus või erinevad ametkonnad ei peaks või tohiks kommunikatsiooniga – ja eriti kriisikommunikatsiooniga – tegeleda. Tohivad ja peavadki. Ma rääkisin millestki muust. Oma jutu neljandas lõigus ütlesin ma eraldi ja otsesõnu, et kuigi kriisikommunikatsioon kuulub kahtlemata sellesse laia rubriiki, mida meil nüüd iseenesestmõistetava kergusega "psühholoogiliseks kaitseks" nimetatakse, siis see termin ei ammendu kriisikommunikatsiooni, laulupidude või indie-filmidega. Ja mind muide huvitavad eeskätt just need muud asjad.

See konkreetne näide, mille Sa tõid puudutabki muidugi otseselt kriisikommunikatsiooni – ja ma pean ütlema, et selles asjas ei pea ma ennast kuigi kompetentseks (näiteks Daniel oskaks siin kindlasti paremini vastata). Kodanikuna ma eeldan, et "riigil" – konkreetsemalt siis sise- ja kaitseministeeriumil, valitsusel tervikuna ning ka kõigil asjasse puutuvatel ametkondadel on valmidus sedalaadi kriisidega tegeleda, muuhulgas ka kommunikatsiooni võtmes. Et kõigil vajalikel inimestel on ettevalmistus, et on olemas protseduurid kuidas pannakse kokku riskistsenaariumid, kuidas hoitakse üksteist informeerituna, kuidas informeeritakse (või jäetakse informeerimata) avalikkust. Sellised asjad on olemas mitte ainult riigil, vaid põhimõtteliselt ka igal arvestataval suurfirmal – ja selle asja nimi ei ole "klientide psühholoogiline kaitse". Selle asja nimi ongi kriisikommunikatsioon ja siin ei ole tõesti midagi väga filosoofilist. Töö põllul, nagu Sa ütlesid.

Aga mul tekkis seda Sinu mõtteharjutust lugedes siiski ka hulk "filosoofilisi" küsimusi. Kas seda asja on Sinu arvates tõesti mõistlik vaadata "karjaloomade" ja "karja liidri" suhtluse võtmes? Või mis siin täpselt on Sinu nägemuses psühholoogiline dimensioon, milles mind kodanikuna oleks vaja "kaitsta"? Et ma ei satuks paanikasse? Et mul oleks mingi "rahvuslik immuunmehhanism", mis teeks mind sedalaadi uudiste osas stoiliseks? Või kas olukorda, kus Männikult leitakse üle kilotonni TNT-d saaks või peaks tõesti kuidagi lahendama propaganda abil?

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Thu, 14 Aug 2014 12:15:32 -0000

Jah, sisuliselt kõigi punktidega nõus, referendumi puhul ma tahtsingi rõhutada, et see ei ole iseenesest demokraatlikuse garantii, nagu kipuvad väitma need, kes tänase parlamentaarse otsustusprotsessi demokraatlikust kahtluse alla seavad. Täna just salvestasime pühapäevaks "Vanamehed kolmandalt" saate, kus ka neist teemadest juttu oli, ja suuresti samas võtmes, nagu sinagi seda siin käsitlesid.

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Wed, 13 Aug 2014 18:43:56 -0000

Heido, nüüd me oleme jällegi nihkunud algselt küsimuselt ("kas referendum on õige meetod kooseluseaduse vastuvõtmise või tagasilükkamise otsustamiseks") teisele teemale ("kas kooseluseadus tuleks vastu võtta või tagasi lükata"). Samuti ei vasta sa ikkagi küsimusele, et kuidas täpselt sa tahaksid põhiseaduses selle asja sõnastada, nii et su probleem laheneks.

Olgu siinkohal öeldud, et minu arvates peakski ka samasoolistel paaridel olema võimalik abielluda, mitte ainult oma kooselu ametlikult registreerida – aga niikaua, kui see võimalik ei ole, lahendab ka kooseluseadus hulga aktuaalseid ning pakilisi probleeme, millega inimesed täna vastamisi seisavad. Aga veelkord, see kõik ei olnud mu käesoleva artikli teema.

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Wed, 13 Aug 2014 11:13:56 -0000

Ok, aga kuidas sa selle siis põhiseadusse sisse kirjutaksid, et sulle ka kooseluseadus ei sobi? Selleks ei piisa ju sellest, kui defineerida abielu vaid mehe ja naise vahelise liiduna. Sa mainisid, et pole 650SE-d lugenud – ma siinkohal siiski soovitaks, see ei ole väga pikk ega ka kuigi keeruline ja tehniline eelnõu, nii teksti kui seletuskirjad ning arvamused leiad siit: http://www.riigikogu.ee/?pa.... Siis vast saaksime täpsemalt rääkida, et milles siis ikkagi su probleem on selle asjaga seoses.

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Wed, 13 Aug 2014 05:23:06 -0000

Aga milline see põhiseaduse parandus sinu arust täpselt olema peaks? Kui see puudutab abielu defineerimist ainult mehe ja naise vahelise suhtena (perekonnaga lähevad asjad päris keeruliseks, ma kardan, kuna seal on lisaks samasoolisele kooslusele veel palju muid erinevaid võimalikke variatsioone), siis see ju ei puuduta iseenesest 650SE-d? Ehk siis küsimus oleks see: kui abielu oleks põhiseaduses kitsendatud mehe ja naise vahelise suhtena, kas sulle siis sobiks see, et riigikogu võtaks vastu kooseluseaduse?

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Wed, 13 Aug 2014 05:04:12 -0000

Emil, neid sinu toodud argumente võiks kaaluda küsimuse juures kas kooseluseadus tuleks vastu võtta või peaks selle tagasi lükkama, aga need ei puutu küsimusse kas kooseluseaduse peaks vastu võtma või tagasi lükkama referendumil. Mul on küll olemas oma arvamus ka esimeses küsimuses, kuid ülalolevas postituses rääkisin teisest.

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Tue, 12 Aug 2014 17:23:50 -0000

See ei ole tegelikult vist mitte niivõrd küsimus loogikast, kui õigusrežiimist - nt. USA-s on päris mitmes osariigis võetud vastu piiranguid abielu defineerimiseks, mille siis Ülemkohus on hiljem põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud ja seeläbi tühistanud. Mis muidugi ei ütle suurt midagi Eesti kohta – aga Eesti ongi põhiseaduse järgi suhteliselt selgelt valinud nn. "tugeva parlamentarismi" tee, ning selle loogika järgi on jällegi selge, et selle seaduse vastuvõtmine või tagasilükkamine kuuluks selgelt Riigikogu pädevusse.

Aga ettepanek, et referendum peaks täpsustama antud küsimuses põhiseadust on vähemalt minu jaoks küll uus, seni on juttu olnud ikka konkreetse seaduseelnõu rahvahääletusele panemisest - mille kohta käib ka too viidatud §105. Põhiseaduse kallale minek on veel sootuks teine tubakas :)

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Tue, 12 Aug 2014 16:28:08 -0000

Aga kui mingi seaduseelnõu (ärme räägi praegu 650SE-st, vaid üldse ja abstraktselt) pannakse rahvahääletusele ning saab selliselt ka vastu võetud, kuid siis selgub (ütleme, et Riigikohtu otsusega), et see on põhiseadusega vastuolus – mis siis saab?

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Tue, 12 Aug 2014 14:09:17 -0000

Aare, minu tulihingelisus ei puutu praegu asjasse. sa esitasid küsimuse, et kas käsitlus rahvast kui lollist massist ei ole mõttetult alavääristav - ja ma vastan, et tõesti on. Aga kust täpselt sa selle käsitluse välja lugesid? Kus tegin mina ülalpool (või ka üldse kunagi varem) juttu sellest, et probleem oleks "rahva lolluses"? Ja veel üks asi, mis mind päris nõutuks tegi: mis on kõigel sellel pistmist sotsialismiga ning miks see üldse sõimusõna peaks olema?

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Tue, 12 Aug 2014 13:01:07 -0000

Mikk, selle argumendi point ei olnud mitte see, et kuna Putin, Hitler ja Mussolini on korraldanud referendumeid, siis ei saa rahvahääletuse institutsioon olla demokraatlik, vaid et referendum ei ole iseenesest demokraatlikkuse garantii. Seal on veel terve hulk tingimusi, mis peavad täidetud olema – ja muuhulgas tõesti ka see, et nad peavad olema vabad, ausad ja läbipaistvad. Kuigi, konkreetselt Krimmi puhul ei ole vist suurt kedagi, kes arvaks, et seal ka vabal, ausal ja läbipaistval rahvahääletusel lõpptulemus teistsugune oleks olnud. Krimmi referendumi puhul oli sisuline probleem jällegi just seal, et see referendum ja seal esitatud küsimus ise olid vastuolus Ukrainas kehtiva riigikorraga – täpsemalt Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse printsiipidega.

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Tue, 12 Aug 2014 12:54:33 -0000

Heido, see postitus oli algselt ca. kolm korda pikem, kui ülalolev versioon, kuid isegi tolles algses ja pikas variandis püüdsin ma hoida selles mõttes selget joont, et mitte ajada segi kooselu pooldamise/vastustamise ja referendumi pooldamise/vastustamise argumente. Kuigi neil on täna ja selles konkreetses küsimuses suur ühisosa, on siiski tegemist sisuliselt erinevate küsimustega. Ma ise (kooseluseaduse pooldajana) oleks muide selle asja rahvahääletusele panemise vastu ka siis, kui 80% elanikkonnast selle eelnõu poolt oleks.

Aga kui sellest siin juba juttu tuli, siis lihsalt kiire remargina – seda, kas kooseluseadus on põhiseadusega vastuolus või kooskõlas ei saa küll kuidagi hinnata rahvahääletusel. Sellele küsimusele vastamiseks on meil sellised institutsioonid, nagu õiguskantsler, president ja Riigikohus.

Re: Vox populi, vox Dei

Tarmo Jüristo — Mon, 11 Aug 2014 04:12:12 -0000

Aare, kuidas ma olen käsitlenud rahvast kui lolli massi, kelle kätte ei saa oluliste otsuste tegemist usaldada? Milline osa minu argumendist nii väidab? Kogu lugupidamise juures - kas see etteheide kergelt demagoogia järgi ei lõhna?

Kui sa oled vähegi tähele pannud, mida ma varasemalt öelnud ja arvanud olen, siis vast oled märganud, et üldiselt kaldun ma pigem otsedemokraatia poolel olema. Aga otsedemokraatia ei ammendu referendumiga ning rahva tahe ei väljendu alati sugugi mitte kõige paremini läbi enamushääletuse. Ja vähemuse õigused ei ole miski, mida saab anda või võtta vastavalt sellele, kuidas enamusele just parasjagu meeldib.

Re: Valitsuse vahetus

Tarmo Jüristo — Wed, 26 Feb 2014 07:08:28 -0000

Ahto, ma tegelikult just sedalaadi „legitiimsusprobleeme”, mida sa ridamisi mainid, selle võlvi-metafooriga silmas pidasingi. Samas tuleks olla täpne, mislaadi probleemiga on tegu, kuna eraldivõetuna ei ole ükski neist „fataalne”. Jah, meile meeldiks, meie arvates oleks „legitiimsem”, kui otsuseid tehtaks parlamendis ja mitte kuskil Kadrioru kohvikus - aga see asi on olnud parlamentaarse demokraatia pärisosa kui mitte päris algusest peale, siis vähemalt päris ammu. Carl Schmitt kirjutas sellest üldisest hädast (suuresti Weimari vabariigi näitel) juba 1923. aastal. Samuti oleks tore, kui peaminister oleks kandideerinud viimastel valimistel ning saanud seal ka korraliku toetuse - aga jällegi, see ei ole ei de jure ega ka de facto nõue sellesse ametisse astumiseks, nagu senine kogemus nii meilt kui mujalt päris ilmekalt tõestab. Muidugi oleks kena, kui valitsuskoalitsiooni avalik toetus oleks suurem kui opositsioonil - see teeks märksa lihtsamalt usutavaks selle, et tegu on endiselt kehtiva enamuse-põhise mandaadiga, aga valimistevahelisel ajal põhineb parlamentaarses demokraatias mandaat siiski riigikogu kohtade jaotusel ja mitte avaliku arvamuse küsitlustel. Ka eeldavad ilmselt paljud, et kui erakond on valimistel mingi programmiga kandideerinud ja selle alusel valitsusse pääsenud, siis selles sisalduvaid printsiipe ja suundi enne valitsusperioodi lõppu oluliselt ei muudeta - aga jällegi, PS §62 sätestab, et riigikogu liige ei ole mandaadiga seotud ning seega ei ole seda ka erakonnad või valitsus. Üksikute ja eraldivõetutena peab parlamentaarne esindusmandaat sellised (need nimetatud ja veel mitmed nimetamata) asjad vastu - ükski neist ei ole see "sammas", millele "legitiimsuse lagi" ainsana toetuks. Nad on kivid "legitiimsuse võlvis", kus nad üksteist toetavad, ühtlasi üksteisele toetudes kogu struktuuri ülal hoides.

Muide, see, kuidas Ansip volinikuks katapulteeritakse on veel omaette huvitav küsimus, aga pigem hoopis Euroopa Komisjoni demokraatliku mandaadi aspektist, mis on täitsa eraldi ussipurk.