Disqus - Latest Comments for jamie1047

Re: Ääremärkused trollijahile

jamie1047 — Wed, 23 Sep 2009 17:20:30 -0000

Sõnavabadusest

Sõnavabadusest rääkimisel kommentaariumi kvaliteedi tõstmisel tuleb ettevaatlik olla, sest
- ilmselgete kommertshuvidga meediaväljaanded kasutavad seda natuke laisalt oma mittesekkumise või vähese sekkumise õigustuseks;
- leimiküttide jaoks pole sõnavabadus kõigis tema väljendusvormides peamine, seega kiputakse ettepanekutes sellega mitte arvestama.

Et sõnavabaduse kaitse argument ei saaks vastuväidete aluseks ja kontrollimehanism ei rulliks üle sõnavabaduse piiripealsete vormide, tuleb programmilises dokumendis sõnavabadus defineerida ja lahti selgitada.

kuidas ühiskonnas eksisteeriks võimalikult suurele avalikkusele kättesaadaval kujul kvaliteetne diskussioon “avaliku hüve teemadel”.

Mul on tunne, et halvakvaliteediliste kommentaaride vähenemine ei too kaasa olulist kommentaariumi rolli muutumist. Kommentaariumidiskussioon on sedavõrd mahukaks ja struktureerimata, et lihtsalt selle (paratamatult fragmentaarne) lugemine on uute ideede tekitamiseks/levitamisks väga ebatootlik.

Kasu oleks siis kui kommentaariumist tehakse kokkuvõtteid, tuuakse välja kvalitatiivselt uued ideed ja lähenemisnurgad. See oleks aga lisakoormus, mida nood meediaväljaanded heameelega ei võta.

Ilmar Raag, Jaan Kaplinski või Endel Lippmaa ei hakka iial kommentaariumi postitama. Neil on teised kanalid. Keskmisest haritum, uute mõtetega inimene lülituks kommentaariumikultuuri siis, kui sellest tegevusest oleks selge tulemus. Väljendataval mõttel ja kulutatud ajal oleks selge kasu. Kommentaariumi olemus seda väga ei võimalda ja kujutletav ideegeneraatorite tung kommentaariumitesse jääb olemata. Mõelge, mis läks hingusele TOM ja miks osale.ee saatus on kangesti sarnane.

Kommentaariumid on ja jäävad pigem madalma haridustasemega, pigem jõudeolijate, pigem afektsete, väljendusvaegusega vms probleemidega inimeste pärusmaaks. Parim, mis teha saab on vähendada damage'i hulka. Uued ideed sünnivad ja pädev arutelu toimub pigem blogides, teemakohastes foorumites ja sundimatutel sõpruskondade veiniõhtutel väljaspool internetti.

Kaksikmoraal

Taaskord väidan oma teesi, et probleem ei ole anonüümsus vaid probleem on vastutamatus. Aliase alt esinev vastutustundlik isik ei ole probleem. Ilma keeruliste tehniliste toiminguteta isikuga kokkuviidav alias ei ole probleem. Anonüümsus ei ole paha. Vastutusmehhanismi (tegu->pahateoks kvalifitseerimine->isiku ident->karistus) puudumine on paha.

Sellest tulenevalt ei juleks ma toimuvat nimetada kaksikmoraaliks, eriti ühiskonna kaksikmoraaliks, sest ühiskonnas on kommentaariumiprobleemi kohta rohkem kui kaks erinevat seisukohta ja tihti on väliselt kaksikmoraal lihtsalt probleemi olemusest mitte arusaamine.

Kaksikmoraali argumendil edasiliikumine on ka selles mõttes paha, et me "solvame" seda "kaksikmoraalset ühiskonda" ja solvatuga teatavasti on kokkuleppele saada on teatavasti raskem kui indifferendiga.

Tahtlik kommunikatsiooniviga

Ütlen otse välja, et siin taban lugupeet Ilmari punumas üht mõtlemise ja aruteluviisi kontrolli võrku. Absoluutselt on-topic kommentaarium on selline, kus vastatakse artiklis küsitud küsimustele või väljendatakse oma poolehoidu või vastuseisu artiklis öeldule. Ühtki uut aspekti arutelusse ei tuua ja mõte peasuunast ei hargne. See on aga kommentaariumi kui uute ideed ja info allika surm.

Minu mäletamise järgi on kõige huvitavamad kvalitatiivselt uued ideed, peaasjalikult küll blogikommentaarites ja foorumites, tekkinud just olukordades, kus ujutakse mõistlikkuse piires peateemast kõrvale, kuid tõstatatav on oluline ja väärib teemalthälbimise hinda.

Teadmuse asümmeetrilisus on paratamatu ja kasuliku diskussiooni mõte ja olemus. Erineva või ka sama teadmuse kommunikeerimishäired ehk valesti arusaamine on samuti paratamatu. Juri Lotmani ühe teooria järgi on vääritimõistmine üks oluline kreatiivsuse alge. Ei meenu küll selle hüpoteesi tuletuskäik, kuid kui asümmeetrilise infoga arutlejate kogu ülesanne on teadmuse tasakaalustamine, siis oleks see lihtne ja igav. Tegelikult toimub ju kommentaariumites midagi muud. Mis täpselt, võiks olla päris mitme huvitava uurimistöö sisuks.

See, et meedia kasutajad ei ole täpselt kindlad teksti autori hoiakutes ja meelsustes, eeldavad pigem, et tekst on lugeja maailmapildi suhtes pigem vaenulik kui poolehoidev on ühtpidi paratamatu ja teisalt teksti autori probleem, et tal pole piisavalt empaatiat ja ettemõtlemist selgitamaks oma seisukoha tagamaid. Erinevate, teist poolt mittetundvate, teemat kehvasti valdavate arvamuste olemasolu ei ole probleem. Probleem on vorm (mitte-ropp) ja viis (mitte-spämmiv/fleimiv) kuidas seda väljendatakse.

De-anonümiseerimine ainult pärisnimede all kommenteerimise lubamise abil ei lahenda kommentaatorite omavahelise "teistest mitteteadmise probleemi".

Seega mida vähem on kommunikatsioonis osalejatel üksteise kohta eelteadmisi, seda suurem on võimalus, et seal toimub üksteist kahtlustav negatiivse fooni eskalatsioon.

Lugege tähelepanelikult seda lauset. Mõtteid?

Vähemuste esindatus

Taban autori huvitavalt mõttekäigult:
- autor loeb ennast vähemuseks kuna tema ja ta sõprade seisukohad pole kommentaariumites eriti esindatud. Ehk siis vähemus kommentaariumites avaldatu suhtes. Et kas kuidagi võiks siiski olla nii, et autori vähemusideed ei lämmatuks enamuse käes? Kuidagi võiks vähemus saada paremini esindatud?;
- samas, autor väidab, et kommentaariumites avaldatakse marginaalseid, äärmuslikke, vähemusideid viisil ja mahus, mis tingivad nende peavoolustumise. Aga kuna ka iga peavoolustunud vähemus oli kord marginaalne, siis peaks ka nendele rakenduma vähemuse parema esindatuse mehhanism. Kas siis saaks ikka see äärmuslik vähemus enamuseks ja autori vähemus šansid jäävad samaks?;

Nüüd võib tuletada, et kommentaariume autori vähemluse suhtes enamuses täitvate ideede hulka ilmuvad tolle peavoolu suhtes vähemuses olevad ideed, mis vaikselt võtavad üle kommentaariumi, saades uueks peavooluks, kuid olles siiski vastuolus autori vähemusideedega. Probleem on äkki idees, mitte vähemusolemises? Aga võib-olla teatud ideedel/suhtumistel jne pole ette nähtud enamuseks saada? Võib-olla nende olemus ja olemise alus ongi vähemusolu?

Aga äkki on see paratamatus, et intellektuaalsus oli, on ja jääb marginaalseks. Et minu marginaalsusest erinev marginaalsus saab peavooluks. Et jääb võimalus, et mina ise olen kõige marginaalsema marginaalsuse kehastus. Et marginaalsus pole asjade mõõt.

Vähemuse olemus on tema väiksem esindatus. Igal vähemusel on vähemalt aeg-ajalt salasoov olla natuke rohkem mitte-vähemus. Enamustel on komme domineerida ebaproportsionaalselt rohkem kui nad seda väärt on. See on vähemuste igipõline probleem, et kuidas vajadusel saada enamuseks või kuidas vähemlusega leppida. Igasugused vähemuste tähtsuse olulise suurendamise kunstlikud mehanismid kipuvad läbi kukkuma. Kas vähemuse või siis enamuse jaoks.

Diskussiooni kaaperdamine

Kas ma olen kaaperdanud siin selle diskussiooni?
Kas ma olen siinsetele kaaskommentaatoritel oma põhipostituse mõõtu kommentaarilohedega südame pahaks ajanud?
Kas minu dubito ergo sum / devils advocate tüüpi viis sõrmeotstega valjuhäälselt mõtelda neid häirib?
Mida elevant minust mõtleb?

on üks teine asi, millega me leppida ei soovi ja mida ma peaksin üheks tõeliselt toimiva demokraatia nurgakiviks. See on tõsiselt võetav avalik diskussioon üldiste hüvede teemadel

Ma kahtlustan, et kommentaariumipeavalu põhikohtades ehk suurimates kommentaariumiportaalides seda demokraatia nurgakiviks olevat arutelu ei saagi olema. Kommertsportaali mõõt on klikk. Klikke toodab content ja klikkima sundiv kommentaarium. Klikib inimene kellel on aega ja piisavalt vähene kriitikameel. Klikib inimene, kes tänase Ariel Ultra reklaami peale homme läheb ja ostab seda 5 pakki. Klikkija ei lahenda olulisi ühiskondlik-poliitilisi probleeme. Klikkija toodab meediale ellujäämisraha.

Lubatagu meelde tuletada, et
- amoraalne ei ole mitte ainult praeguse mudeli järgi toimiv kommentaarium;
- amoraalne on ka oluline osa kommertsmeedia content-ist, sest selle ainueesmärk pole adekvaatselt ja ammendavalt informeerida vaid selle eesmärk on tõmmata ligi lugejaid. "Lavastada konflikte". Äärmuslikud näited oleks ehk SL Õhtuleht, Kroonika aga artikliti ka mitmed peavoolulehed;
- mis viib meid järgmise amoraalsuseni ehk kogu tänapäeva kommertsmeedia eksisteerimise alustalani - reklaamini. Reklaam on amoraalne, sest see on sundkaasaanne adekvaatse ja ammendava info näljas olevale inimesele, kellele reklaam serveeritakse adekvaatse ja ammendava vahele. Inimene valib, et ta soovib infot aga inimene ei vali millist infot talle antakse. Fabuleerides: kättemaksuks ta ekskrementeerib kommentaariumisse;
- sõnaga, kogu meedia toimimismudel on olemuselt amoraalne. Mis põhjus oleks kommentaariumil olla moraalne selles moraalituse puntras?

(ärge siis ülaltoodud väga südamesse võtke)

Ehk siis ülaltoodule viidates - teema kaaperdamine ei ole probleem. Probleem on viisis kuidas seda tehakse ja millisele teemale "teema kaaperdub". Taaskord hulk ruumi subjektivismile.

* * *

Nagu väitsin, peavoolumeedia online-kommentaariumid ei ole ega saa olema demokraatliku (mis iganes see ka poleks) avaliku ja intelligentse arutelu tandriks. Selle määrab eelkõige ära nende liigne sõltuvus tollest "amoraalsusest". Aga ilma tolle amoraalsuseta noid kommentaariume ka ei eksisteeriks.

Isegi kui me leiame kogumi intelligentseid ja taskaalukaid arutlejaid, siis on suur küsimus, et tehnoloogiliselt ja toimetamislikult, millises vormis see arutelu oleks kõige produktiivsem - teema mida on tulnud mitmes seltskonnas arutada, kuid seni ilma säravate tulemusteta.

Aga miks Sirp'i veebivariandis kommenteerida ei saa?
Ja kui saaks siis kas seal keegi kommenteeriks?
Ja fleimiks ei läheks? Vallandatud draamanäitleja ei solvaks proua minister Jänest?

Re: Ettepanek: Paindlik kommenteerimismudel

jamie1047 — Wed, 23 Sep 2009 14:54:45 -0000

Kui peaks selguma, et sellest selgelt ei piisa, eks siis saab panna rohkem rõhku rangele autentimisele

Kommentaarimajandus on üsna tundlik teema ja süsteem peab olema selge ja paratamatu. Taoliste süsteemide puhul on hea kui juba algusest peale on loogika ja reeglid paigas (vt ka policy avalikkus ja edasikaevatavus) ja ei toimu võimalike voluntaristlike elementidega karmuse juurdekeeramine.

Mõte on ju see, et viia miinimumini juhukommentaatorite arv (meediaväljaannetele see ei meeldi). Kui juhukommentaatorite vähendamise meetodid on piisavalt motiveerivad, siis muutuvad juhukommentaatorid üsna kiirelt liba-e-mailiga registreeritud kommentaatoriteks ja me oleme jälle punktis null. Siis peab niikuinii sisse viima range eristatuse juhukommentaatorite ja autenditavate (nii omanimeliste kui aliastega) kommentaatorite vahel. Muutused ja loksutamine pärast kasutuselevõttu ainult diskrediteerib süsteemi.

Ma tooks välja seni programmilistes dokumentides puuduvad punktid MIKS on kogu seda janti vaja:
1) Kaitsta artiklites / põhipostitustes viidatud isikuid, organisatsioone, seisukohti vms, solvavate hinnangute eest;
2) Vältida p1 esitatu ja ebatsensuursete väljendite kuvamist kommentaariumis teistele kasutajatele eesmärgiga mitte anda halba eeskuju ja mitte agiteerida kaaskommentaatoreid p1 tooduga kaasa minema;
3) Vältida/välistada seaduserikkumiste toimepanekut kommentaariumis;
... siin on veel punkte ...

Samuti oleks lõppdokumendis vaja välja tuua kasud meediaväljaannetele. Kogu ürituse edu sõltub nende ühise tegutsemise soovist ja võimalustest ning asjal on mõte kui ühe korraga kõik suure kommenteerimisintensiivsusega on-line väljaanded selle poliitika ja tehnoloogia rakendavad. Need on vähemalt Delfi, PM Online, EPL Online, SL Õhtuleht ja Äripäev.

1) Vähenevad või kaovad võimalused, et ebasobivatest kommentaaridest tulenevad kohtulikud või varalised nõuded väljaande vastu;
2) Vähenevad väljaande kommentaariumist tulenevad opereerimiskulud: a) uurimislikest või kohtutoimingutest tulenvate toimingute maht b) ebasobivate juhtumite damage control c) modereerimist vajavate teadete ehk modereerimise maht väheneb.
3) Tegemist on ühislahenduse ja ristkasutatava tehnoloogiaga. Keskne autentimis-server tuleb teha niikuinii üks, autentimise ja kommentaariumi realisatsioon konkreetse väljaande puhul on ristkasutatav niivõrd kuivõrd on tegemist sarnaste tehnoloogiatega ja/või arhitektuuriga. Oluline kasu on juba ühese ja universaalse tehnilise spetsifikatsiooni olemasolu.
4) Paraneb online väljaannete kommentaariumisse puutuv renomee;
5) Kommentaarium omandab tõsisema kollektiivse meedia tähenduse tänu sisukate seisukohavõttude osakaalu arvatavale tõusule. Kommenteerima hakkavad inimesed, kes seni on pigem kommentaariumi vältinud.
6) Taskaalustamaks registreerimisvajadusest tulenevat ebamugavust saab kasutaja ühekordselt autendituna automaatselt ligi kõikide süsteemiga liitunud väljaannete kommentaariumidele.

Re: Ettepanek: Paindlik kommenteerimismudel

jamie1047 — Wed, 23 Sep 2009 13:13:13 -0000

See on samm töötava lahenduse poole.

- Madalaima taseme ja keskmise taseme kasutaja erinevus on tegelikult väga väike. Kõik anonüümsed pahakommentaatorid teevad endale ühe liba-meilikonto ja keskmine tase degradeeritakse kiiresti;

- Kasutada ainult kahte taset: nö madalaim tase ja "identifitseeritav kasutaja". Identifitseeritavad kasutajad jagunevad kaheks - need kes esinevad oma nime all ja kes esinevad aliase all. Ühel inimesel võib olla 1-2 aliast ja nende muutmisele on seatud ajalised piirangud. Algne ident toimub ID-kaardi, panga-autendi vms abil, edasi juba e-mail + parool abil;

- sellest tulenevalt ka mitte kuidagi vähemalt visuaalselt mitte eristada pärisnimelist ja identifitseeritavat alias-kasutajat. Peamine põhjus selles, et kommentaariumi kasutatavuse ja kasutusmugavuse peab määratlema siiski identifitseeritavate osalejatega arutelu repliikide kvaliteet, mitte marginaalse erinevusega kasutajastaatus;

- aliase all esineda sooviva registreeritud kasutaja isiku ja aliase kokkuviimine peaks toimuma siiski mingi kindlama süsteemi alusel kui ajalehe juhtkonna ja erialaorganisatsiooni kokkuleppel.

1) Selge peab olema reeglistik, mis juhul isik tuvastatakse. Täiesti kindlasti seaduserikkumise korral aga millistel juhtudel veel? Kasutaja peab teadma, mida ei tohi teha ja millega ta riskib.

2) Alati jääb vajadus otsustada ja tõlgendada. See peab olema sõltumatu loogika, pigem teada inimestest koosnev nõukogu kui et isik väljaandest + erialaliidu ametnik. Kasutaja peab teadma, et "temaga tegeletakse".

Ka kasutajal võiksid ka mingid õigused olla ja need õigused võiks olla väljaandeti sarnased või identsed.

1) Tingimused / põhjused mille alusel kasutaja kas bännitakse või tema kommentaar tsenseeritakse. Bänn ja tsentraalne autent loob ju võimaluse isik bännid kõikidest väljaannetest ühekorraga.

2) Kasutajal peab olema õigus ja võimalus bänn või tsenseering edasi kaevata. Selle eeltingimuseks ei pea olema isikunime kasutamine aga peab olema registreeritud kommentaator.

Mis puutub madalaima taseme kommentaatorite kommentaaride mitteilmumisse, siis üldine praktika on vastupidine - kommentaar ilmub alati kasutajale endale aga vajadusel ei kuvata teistele kasutajatele. Roppkommentaatorite juues on oluline eneseimetlusefekt.

Nii eneseimetlusefektist kui ka edasikaebamise võimalusest tulenevalt tuleb kommentaariumisüsteemis säilitada ka välja tsenseeritud kommentaarid nii, et registreeritud kasutaja neid vajadusel näeks ja näeks ka nende tsenseerituse staatust.

Sisuliselt on tegemist natuke modifitseeritud DISQUS või Haloscan tüüpi kommentaariumimootoriga kus algne ident toimub ID-kaardiga ja kus isikustamise on määratud kindlaks avalikult teadaoleva reeglistiku ja seadusega koos edasikaebamisvõimalusega.

Re: Kas Delfi loobus sÃµnavabaduse viigilehest?

jamie1047 — Tue, 22 Sep 2009 17:33:26 -0000

Watch out what you wish for. Isegi kui on võimaldatud registreeritud anonüümsus on solvamise ja laimu alane seadusandlus see, mis teeb hooletu või teadmatusest tehtud kommentaariavaldusest luupainaja. Isegi vanadel demokraatiatel on seoses sõnavabadusega traagilisi probleeme:

http://www.techcrunch.com/2...

Re: Kas Delfi loobus sÃµnavabaduse viigilehest?

jamie1047 — Tue, 22 Sep 2009 09:29:55 -0000

1) Adekvaatsem oleks "Leimiküti käsiraamat" kuna de-personifitseerib probleemi. Kindlasti pole see sama cool kui trolliküti... aga täpsusel on hind. Ja kindlasti on kellelgi veel parem idee;

2) Selle punkti kohta käivas reaktsioonis on tunda juba teatavaid 'fleimi' http://en.wikipedia.org/wik... elemente.
Nagu lugeda võib on väljendusvabaduse piiramine minu poolt esitatud küsivas vormis, seega, ei midagi isiklikku. Samas, ei saa sellesse väljendusvabaduse piiramise kartusesse väga leebelt suhtuda. Seetõttu on vaja täpsemalt määratleda, milline väljendumine on ebasobiv ja/või kuidas ebasobivus kindlaks määratakse. Kui kontrollimehanism on globaalne ja lubatavusstandard ühtne, siis peab see olema ka tüütuseni täpselt määratletav/tud. Negatsiooni ja iseenesestmõistetavuse kaudu ("Mis sa ise ARVAD mille vastu me oleme? Kas tõesti on kuskilt olnud välja lugeda või põhjust arvata") defineerimine osutub nõrgaks, et mitte öelda kogu üritust kompromiteerivaks. Suurimaks probleemiks antud leimikütluse projekti juures võibki pidada pearõhu asetamist sõnavabaduse ja anonüümsuse (pole selge kas nimelise või isikutuva) kaitsjate ning kommertsajakirjandusele oponeerimist selmet hakatuseks määratleda, et mis on siis see paha leimi tagajärg, mille vastu võideldakse;

Kõnepruugi roppuse osas on ilmselt ainuvõimalik pidada registrit lubatud/mittelubatud väljendusviiside kohta (muigan endamisi). Põrsas ja tainapea on lubatud ja t£$apea ning m#%% pole lubatud? Keel väljendusvahendina on reaalelus sellevõrra rikas ja on ka viis emotsiooni väljendamiseks. Ropem markeerib teatavat gradatsiooni. Utreerides - me ei saa eeldada, et internetist peab saama koht kus on lubatud ainult kõrgstiilis sangviiniline konversatsioon. Ja taaskord, "ei ole olemas isikuid kes vääriks natuke roppu kõnepruuki" on üks arvamus paljudest, mis kujundavad netiavalikkuse väärtusskaala. Lubatagu mulle siin üks 1984-Clockwork Orange-FightClub'ilik fantaasia, kuidas kulturiseeritud internetiajastu inimeste meelelahutus aastal 2034 on see, et käiakse reaalsetes diskussioonilaundžides, kus osaliste näod pole näha, hääled on elektrooniliselt piisavalt moonutatud, et poleks äratuntavad ja inimesed istuvad ja diskuteerivad milleiganes üle, kusjuures internetis olevad ülipiirangud ei kehti (taaskord teatud määrani).

3) Võimalus kahtlustada "trolliküti käsiraamatu" autoreid pärisnime kasutamise sunduses on ühtpidi väike PR-möödalaskmine ja teisalt ka minu väike trollilik eksperiment. Praktilise poole pealt - seda oleks mõistlik esile tuua ja rõhutada, et täielik de-anonümiseerimine pole võimalik ja see kindlasti ei ole eesmärk. Praegu peab enne pikalt lugema ja siis väikese kõhklusega järeldama.

4) Anonümiseerimise ja isikuandmete käsitleja rolli andmine suvalisele veebihaldurile: see aspekt ongi üks peamistest loogilistest probleemidest:
- trollikütluse rakendamine võib olla kas vabatahtlik või avaliku võimu regulatsiooniga kehtestatav. Kui see on vabatahtlik siis suure tõenäosusega see oma otstarvet ei täida. Järelikult avaliku võimu regulatsioon;
- edasi on küsimus kohustatud subjektides. Puudub hoomatav kriteerium või isegi põhjus, miks peaks eristama Delfit isetegija.net foorumist, seega totaalne, seega kohustus ja õigus käitleda isikuandmeid ja võimalus de-anonümiseerida. Nende käitlejate üle järelevalve teostamine (+ edasikaebamiste käsitlemine jne) on omakorda teema omaette. Ehk siis riburada jõuame välja asjani 'administrative nightmare'. Teisalt kui see järelvalve on nõrk, siis sagenevad olukorrad kus foorumiadminidel jääb võimalus kas foorumis, päriselus või mujal käituda ainult temale teadaoleva de-anonümiseerimisinfo põhjal, mida kontrollida on veel raskem. Kokkuvõttes - memokraat.ee ja tarkinvestor.ee põhjal ei saa teha üldistust kogu netisuhtluse kohta aga nood printsiibid ja mehanismid peavad paraku kehtima universaalselt igal pool.

5) Kui on välja pakkuda mõni alternatiivne autentimis-anonümiseerimismehanism, siis puhtalt mõtte edasiarenduseks oleks huvitav lugeda.

"mind siiralt ei huvita karvavõrdki mis on sinu reaalne isik või pärisnimi" - laiendades selle olulisele osale kommentaatoritest, anonüümsus ei ole kindlasti probleem kui sellega kaasneb vastutus - võimalus ilma cookie-de ja IP aadressite põhjal lootusetu jäljeküttimiseta kindlaks teha rikkuja. Vabatahtliku autentimise rakendamine on ilmselgelt küsitav. Ehk minu peapunkt ongi eelmises kommentaaris välja toodud totaalsuse paratamatus ja selle teostatavuse küsitavus.

"kui sa ... tahaks mind järgmiseks veidi sõimata ... piisab sellest, kui sinu ... diskussioonist eemaldatud saab" - ehk diskussioonist eemaldamise võimalus ei kao kuhugi (see ongi praegune palgaliste kommentaariumitsensorite ülesanne). See vajadus ja võib-olla ka kohustus jääb adminidele ka siis kui rakendatud on võimalikest parim autentimisloogika sest kompulsiiv-obsessiivne läbustaja ei heitu ka pärisnime avalikkusest.

Tööhüpotees (mitte veendumus): praegu avaliku arvamuse, üksikute kohtucase-de survel toimuv (leimivastased pr-kampaaniad, palgalised kommentaariumitoimetajad, kommentaatorite kollektiivne õppimisprotsess, tehniliselt võimaldatud (a la EPL või slashdot.org) või iseeneslik kommentaatorite omakohus leimajate suhtes) on piisavad meetmed, et tagada külla aeglane, aga siiski areng paremuse poole.

Re: Kas Delfi loobus sÃµnavabaduse viigilehest?

jamie1047 — Tue, 22 Sep 2009 01:28:48 -0000

1) Dokumendi ja suundumuse nimetus on natuke ebaõnnestunud, et mitte öelda ebatäpne. Troll on definitsioonijärgselt isik, kes postitab provotseerivaid, solvavaid, ebaolulisi või teemaväliseid teateid netikeskkondades nagu foorumid, vestlustoad, blogi(kommentaariumid) eelkõige selleks, et provotseerida teiste kasutajate poolset emotsionaalset vastukaja või häirida muul viisil teemakohast arutelu. Mõte ja suundumus arusaadav, "kaubamärk" segadusttekitav.

Juba trolli määratlus ise on vastuoluline. Samuti ei piirne "trolliküttide" probleemiasetus trollimisega. Trollimise määratlus eeldab subjektiivset hinnangut, eriti piiripealsetel juhtudel seega, probleem pole ilmselgelt provotseerivad ja solvavad väljendused vaid "mittemeeldivate" kategooriasse kuuluvad, mis otsustatakse ristida trollimiseks. Delfi rämpskommentaaride klassika olulise osa eesmärk ei ole ilmtingimata kedagi provotseerida vaid väljendada vahetult ja ilma filtriteta oma hetke-emotsiooni. Teemavälisuse tähendus väärib eraldi käsitlust.

2) Määratlege täpsemalt, mille vastu ollakse ja mille vastu mitte. See tundub trolliküttidele liiga selge olevat ja see teeb tähelepanelikuks:
- kaaskommentaatori, artiklis mainitu, sotsiaalse grupi solvamise (ebaõiglase hinnangu) vastu? ok
- üldtunnustatult ropu kõnepruugi vastu
- aga kui situatsioon või isik väärib natuke roppu kõnepruuki?
- taotluslikult arutelu häirida püüdvate tegelaste vastu?
- aga kas ka autori või/ja kommentaatorite enamuse seisukohast erinevate vaadetega isiku vastu?
...

3) Ainult Delfis või trükimeedia veebiväljaannetes kommentaariumidele isikutuvastuse kehtestamine pole piisav. Loogilis-juriidilistel põhjustel tuleb samasugune kontroll kehtestada a) igasuguse b) internetis c) siinsetele kasutajatele kättesaadava veebikeskkonna d) suvakasutaja poolt kommentaari vormis täiendatava d) ning ka põhitekstidena / algautorina avaldatud sisu kohta.

Kui nüüd täpsemalt mõelda, siis identifitseeritavad ei pea olema ainult Delfi kommentaarid vaid ka käsitööfoorumi kõik kasutajad ning ka näiteks iga blogi autor. Kohe tekib ka interneti olemusest tingitud probleem: kindlasti esineb maailmanurk ja jurisdiktsioon, kuhu Eesti seadusandja ei ulatu ja saab avada anonüümse blogi. Kas hakkame siis neid teenusepakkujaid küber-Eesti tulemüüriga blokeerima. Mida "ebameeldivat" me veel blokeerime?

3) Ainult pärisnime all, ID-kaardi tuvastusega avaliku eneseväljenduse sätestamine ilmselt poolehoidu ei leia. Ma loodan, et see pole ka trolliküttide eesmärk. Pärisnime all esinemine on problemaatiline juba ainuüksi nimekaimluse tõttu rääkimata sellest, et enamus inimesi soovib oma poliitilised, kunstilised või ka näiteks seksuaalsed kalduvused hoida lahus oma pärisisikust. Ja seda ei saa ette heita kui kõik jääb viisakuse piiresse.

4) Anonümiseerija rolli andmine netikeskkondade haldajatele on perspektiivitu ettevõtmine, sest tähendab sisuliselt isikuandmete käsitlemise andmist / kohustuslikuks tegemist kontrollimatult laiale isikuteringile ning selle info voluntaristliku kasutamise võimaldamist.

5) Tehnoloogilis-juriidilise poole pealt ainus realistlik lahendus on järgmine:
- autentimine toimub ID-kaardiga kasutades spetsiaalset autentimisserverite farmi, mis kuulub seadusega reguleeritud avalik-õigusliku juriidilise staatusega isikutuvastus-anonümiseerimisteenusele;
- suvalise Eestist ligipääsetava veebikeskkonna kasutaja-autent peab toimuma läbi tolle serveri ja veebikeskkond saab ainult autentimissessiooni võtme aga mitte isikuandmeid;
- isikul on õigus valida, kas ta esineb pärisnime või aliase all. Igal isikul on õigus omada maksimaalselt kahte profiili: isikunimeline ja üks alias;
- isiku ja aliase, füüsilise isiku ja paljukorduva nime saab omavahel kokku viia ainul seaduse alusel õiguskaitseorgani poolse nõude alusel;
(vt ka eespoolsest tulenevat nõuet Ginea-Bissau ropp-blogide hostija blokeerimiseks)
- iseküsimus, mis saab nendest autentimislogidest siis kui Eestis kordub 1939-40?

... ehk need on siin vaid mõned trolliküttluse probleemid.

Jääb mulje, et kõnealused trollikütid üritavad konstrueerida ideaalset maailma netiruumis, kus nad ise tihti ei viibi ja mis neid konkreetselt ei mõjuta. Tegemist tundub olevat rohkem esteetilistele kui eetilistel kategooriatele põhineva taotlusega ja lootusega sooritada lihtsa liigutusega epohhiloov läbimurre. Vastupidise tõendamine jääb nondele autoritele.

Küsimus laiemale ringile: kas eeltoodud seisukoha väljendamiseks peaks olema minu seisukoht kokkuviidav reaalse isikuga? Ehk kas ma olen troll, keda trollikütt soovib hävitada?

Re: Maalehe hÃµbekuul

jamie1047 — Fri, 14 Aug 2009 11:51:39 -0000

Paluks nüüd ka analüüsi SL Õhtulehe kohta. Imelik pole ju mitte see, et Maaleht ei kaotanud lugejaid vaid see, et kõige vähem kaotas lugejaid SL Õhtuleht.

Re: Miks peab raskel ajal valitsust kritiseerima I

jamie1047 — Sun, 05 Jul 2009 09:21:17 -0000

Pakun, et valitsus ei tegele isegi kriitika tajumise või analüüsga. Praktilistel põhjustel valitsejad lihtsalt ignoreerivad (nö ekspertide) kriitikat. Sisuliselt pole neil ka mingit sundi seda arvesse võtta. Opositsiooni poolset eiratakse arusaadavatel põhjustel ning suure hulga üksikisikute poolset põhjusel, et valitsejatele teadaoleva info ja kaalutluste põhjal ning poliitilisi realiteete arvestades lahterdub too üksiküritajate poolne kriitika samuti ebaproduktiivse müra hulka. Arrogantne aga paratamatu tegelikkus.

Sõnakasutus "inisemine" ja "mölisemine" ei ole kaunis ja põhjustab kritiseeritud kritiseerijas samu tõrjereaktsioone mida kritiseeritavas. Samas, peamine probleem on, et kriitika tema praegusel kujul on oma mõju minetamas. Kriitika-alane multiresistentsus. Kritiseeritavate ja oleks veel halvem kui ka kritiseerijate poolne.

Ma natuke kahtlen, et kas lisaks kriitilise meele taastootmisele on meil oidu kujundada ümber valitsuse/koalitsiooni kriitikakasutuse harjumusi re: "...see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri..." "...mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks...". Valitsust võib hetkel võrrelda lennukit õhus hoida püüdva lennukimeeskonnaga, kus reisijatega väga nõu ei peeta. Natuke paratamatu, natuke inimlik.

Olukord muutuks, kui resijate hulgast ilmuks kolm seppa, kes ütleks, et "mina olen aeronautikainsener, mina arst ja mina meteoroloog ja me mõtlesime, et äkki peaks nii tegema". Alles see ületaks meeskonna/kapteni/valitsuse tähelepanukünnise. Kuni tolle hetkeni on tegemist surmahirmus paanitseva reisijaskonnaga ja praegune nö kriitika võrdsustub 14-ndast reast kokkpitti karjuda üritava reisijaga, et "krt pane 2. mootori thrusti juurde ja kaldtüürid paremale"

Minu poolehoidu valgustatud despootiale oled Sa vast natuke üle hinnanud. Pigem tuleb konstateerida, et nii see praegu kipub olema ja kurb oleks kui see süveneb. Üks mis seda süvendab on hajusa ja vastuolulise "kriitikluse" kestmine ja (mitte)mõjumine. Parlamendi/parteiline opositsioon ei ole neile ju kindlasti mitte sisendiks. "Kriitiklus" lihtsalt ei ületa künnist. Vaja on midagi kolmandat (me: teoretiseerides ...)

Kui ma teaksin praegu "toda päris lahendust" praegusele olukorrale, siis ma juba oleksin ilmselt meie aja Martin L King või Obama. Valitsuse toimimises on midagi mäda ja kriitiklusega on midagi mäda. Nendevaheline toru ei tööta ja kõige kurvem oleks kui kriitikud langevad samasugusesse eskapismisohu kuhu valitsus on langenud.

Konstruktiivselt vait olemise ja kriitikute poolse lahenduste pakkumise alased tähelepanekud on Sul õiged aga pädeksid minu arusaama järgi mõne praegusele olukorrale eelnenud faasi kohta. Vait olemine praegu ei tähendaks mitte eneseväljendusest loobumist vaid selle kanaliseerimist mõjusamatesse vahenditesse. Hetkel osutub järjekordne üksik-kriitika osaks stohhastilisest taustamürast.

Samal põhjusel ei kasuta ma lahenduste pakkumise soovitust kui demagoogiavõtet vaid kui täiesti siirast soovi, sest mul on tunne, et valitsust on kõikidel kritiseeritavatel teemadel juba kritiseeritud ja edasi on võimalik ainult enesekordus ja mürastumise süvenemine.

Nii eesmärkide kui ka meetmete osas on olukord ju hullumeelne. Kõik õiged ja õilsad meetmed on liiga pika vinnaga ja kõik lühiajalised meetmed on valusad ning ükspuha millise meetme rakendamine on mingis mõttes halb. Küsimus on ehk meedete määras ja järjestuses. Üldistes ja pikaajalistes eesmärkides on kõik ju ühel nõul.

Re: Miks peab raskel ajal valitsust kritiseerima I

jamie1047 — Sun, 05 Jul 2009 06:57:03 -0000

Vabas ühiskonnas on kodanikul kahtlemata õigus valitsust kritiseerida. Ka siis kui kriitika on mitteasjakohane või liialdatud.

1) Kui kodanik, eriti arvamusliidrist kodanik kritiseerib valitsust, siis on ta omamoodi priviligeeritud seisundis - ta ei vastuta eriti millegi eest, ta ei pea oma sõnade eest tegudega vastutama, ta ei pea lubama või kartma lubaduste murdmist (v.a. seisukohtade ülemäärane muutumine). Ta võib vabalt öelda, et "tehakse valesti" pakkumata mingeidki positiivseid lahendusi;

2) See, et on _lubatud_ kritiseerida ja on negatiivseid ilminguid _mida_ kritiseerida ei tähenda, et seda _peab_ tegema. Võib (konstruktiivselt) vait olla, võib rääkida lahendustest, võib verbaalselt läbi mõelda alternatiivid, võib rääkida millestki hoopis kolmandast, mis sobib konteksti. Vaja on ju liikuda lahenduste poole.

Kui lihtsad lahendused (kritiseeritud poliitikate antipoodid) on ammendatud, siis järgnevad võimalused ei pruugi olla enesestmõistetavad, on mitme mõttesammu kaugusel ja tihti paradoksaalsed (nt majanduskasvu stimuleerimine "raiskamisega" eelarve kärpimise tingimustes)

3) Lihtsalt kritiseerimine süvendab vastastikkust võõrandumist võimu ja kodanikkonna vahel. Kinnistab kodaniku suhtumist avalikku võimu kui pretensioonika kliendi mölinat kehvakese teenindaja suhtes.

4) Keerulised olukorrad on tihti näiliselt väljapääsmatud ja paradoksaalsed. Eelarvedefitsiiti on vaja vähendada aga avalikku tarbimist suurendada. Avalikku tarbimist suurendada aga maksukoormust mitte ülemäära tõsta. Tarbimist tõsta aga ülemäärast inflatsiooni mitte stimuleerida. Jne. Ad hoc kriitika keskendub tihti üksikmeetme-vastuolu analüüsile ja unustab kuratliku terviku;

5) Sisuliselt toimib meil praegu lühiajaliselt (ja sarnastes olukordades ka teistes demokraatlikes riikides) valgustatud despootia (või valgustatud oligarhia), kus valitsus ja koalitsioon peavad väga lühikese aja jooksul langetama palju väga vastikuid otsuseid. Kõikide taustade ja põhjuste laialdane selgitamine või konsensuslik läbi arutamine tähendab viivitust, mis muudaks meetmed ebaefektiivseks. Sisuliselt balanseerime piiril, et kas ilmselgelt teatud hulga vigadega poliitika jätab meil kiire tegutsemisega nina vee peale või upume lõpututes aruteludes niikuinii. Kui lolluste hulk ületab kriitilise piiri, siis tuleb rahvas tänavale või protestihääletatakse opositsiooni poolt isegi siis kui on osutub või on teada, et see on veel halvem.

6) Kui kriitikule on teada, et kõik kritseeritavale poliitikale alternatiivsed poliitikad on veel halvemad, siis on kritiseerija lihtsalt iniseja. Kui ta nonde poliitikate halvemusest aru ei saa siis ta on loll. Kui see teda ei huvita, siis ta on pohhuist. Pigem kulutagu oma energia veel halvemate alternatiivide olemuse / halvemuse selgitamisele.

Kui kriitikule on teada, et kritiseeritava poliitiku, erakonna, koalitsiooni alternatiivid on veel halvemad, siis võiks vähemalt regulaarselt seda asjaolu rõhutada, et lugejal, et tekiks illusioon, et kusagil siiski on keegi parem, sest lihtinimese jaoks projitseerub päästja kujuks see, keda parasti ei kritiseerita ehk siis pahatihti näiteks see, keda kriitik ise ka lahenduseks ei soovi;

7) Kahtlemata on see nii kodanikuna isiklike valikute ja professionaalina innovatsiooni küsimus aga kui kujuneb olukord nagu praegu, et on valitus/koalitsioon, kelle tegevus tundub "halb" või "tõmblev", on opositsioon, keda nii ehk nii ei soovita ning on hulk üksik-kriitikuid, kelle arvamuste kokkupanek loob veel omakorda vastuolulise pildi, siis on küsimus selles, et kas poleks aeg need üksik-kriitikud ühte tuppa kokku panna seniks kuni nad tulevad välja konsensusliku strateegiga või saavad aru, et nende üksikfookustega kriitikad ei ole asjakohased. Võimalusi on mitmeid - kel amet võimaldab erakonda astumine ja selle kaudu tulemuse mõjutamine, ajakirjanikuna ümarlaudade ja süvitsi diskussioonide korraldamine, mitte-erakondlike ekspertgruppide algatamine või programmiliste dokumentide koostamine. Kodanik olemine ei tähenda ainult individuaalseid kriitilisi väljaütlemisi;

8) Täiesti ilmselt tehakse teatud samme ja jäetakse teatud sammud tegemata põhjusel, et tulemas on valimised vms poliitiliselt tundlikud sündmused. Üritatakse kinni hoida oma poliitilistest printsiipidest või valimislubadustest (re: vanemapalga kärpimine, tulumaksu langetamine jms). Ühtpidi on see inimlik, et ei soovita sõna murda kuigi tihti murtakse, teisalt on see paratamatu poliitika, sest teatud hulgale lojaalsest valijaskonnast selline jäärapäisus "müüb". Arvata, et alternatiivne koalitsioon või juhterakond käituks enne valimisi teistmoodi, on naiivne. Poliitikud ja poliitika on kord juba selline ja sellest tuleb aru saada.

9) Iga üksik-kriitik võib end oma rambivalguse hetkedel küll lahedalt tunda, kuid praegu on kujunemas olukord, kus üksik-kriitikute arv on paisunud üsna suureks, nende üksikseisukohtade spekter ja vastuolulisus on paisumas üle mõistuse kirjuks pilveks ja avalikkust tuimestab reaalsete tagasilöökide kaskaad. Tulemuseks on see, et üksik-kriitikuid hakatakse võtma üha enam järjekordse tarkpeana, kelle jutt midagi ei muuda. Lihtinimene tuimeneb apaatiani, millest välja toob ainult äärmuseni viidud surutis ja siis juba irratsionaalse mässuhimuna. Eriti paradoksaalne on see, et sellegi sisuka paremliberaalse kriitika poolt loodud emotsionaalsel foonil minnakse ja hääletatakse valimistel hoopis vasakpopulismi ja teadmata ideoloogiaga protsetikandidaatide/erakondade poolt.

* * *

Ilmselt oskavad kaaskommenteerijad veel soovitada sarnaseid paradokse ja kriitikukriitikaid aga pakuks, et väljapääs on kusagil suunal "kriitikate konsolideerimine", "nõudlik poolehoid" vms.

Kontseptsioon nimega "valitsuse kritiseerimine" tundub hetkel olevat end ammendanud ja on muutunud millekski, mille puhul on ebaselge, et kas adressaat on valitsus, mille kriitiline olemine on küsitav ja mille peamine eesmärk - mõjutada olemasolevat olukorda või adressaati - jääb ilmselt täitmata.

Re: A Moderate Proposal for how to Manage the Crisis in Estonia

jamie1047 — Sun, 21 Jun 2009 08:37:04 -0000

I guess both the devaluation supporters and the opposition agree on the following items
- salaries should be at least frozen if not decreased;
- most vulnerable social groups should be supported by just but affordable policies (not just borrowers, banks and the real-estate sector);
- government should lend but should not use it to finance current costs;
- areas previously not subject to cuts (pensions, parental compensation etc, salaries in health care and education) should also be cut. Amounts and emphasis subject to decisionmakers tastes and political compromise

All the latter has been done and it looks that will be continually done even without devaluation.

Now it looks that it all comes down to what is the point of devaluation and what is the balance between good and bad consequences it brings.

Re: A Moderate Proposal for how to Manage the Crisis in Estonia

jamie1047 — Tue, 16 Jun 2009 08:11:17 -0000

Wolfgang, I would actually love to do as you suggest with a notable exception of p5 eg parental compensation. If you were a native Estonian, I think you would have the same issue with demographics.

With policies there is always the issue of necessity vs possibility and it is not easy to distinguish clever advice from wishful thinking, subject to political realities.

1. The main obstacle in devaluation seems to be not the limited secrecy or Baltic brotherhood but some agreements with ECB, IMF and possibly also some Swedish commercial banks. The whole set-up between those has to be a little bit different. Estonia, of course can do it their own stubborn way as we did in 1992 with Kroon, but times have changed. We are a member of EU.

The big question is - does devaluation help? Obviously there is pressure to the monetary setup but the main argument is related to price levels, in particular labor cost levels that devaluation would help to sort out. Does this increase export demand? My subjective impression from the exporting companies of Estonia is that the problem is not price levels. The problem is that there just is NO demand for the particular goods and services we are into. It is very probable that the outcome will be very similar with or w\o devaluation. Investors are hesitated now (in fear of devaluation) and they will be (in fear of the aftermath).

So the question is not devaluation->prices down->export demand up but investment in + entrepreneurship->new goods and services->exports. Labor cost is still 3-5 times lower than developed countries.

2. Salary deflation and freezing. Point taken but it is several times more simple to do it without/before devaluation than after it. Increased and/or progressive income tax does not seem to be bad at all.

3. In the exact wording of p3 "government takes over all housing", I don't think it will work. Government should come in say 6 months after the collection/collateral liquidation agents have not been able to do their jobs and renting out should be under market terms. Nothing should be automatic. Otherwise we shift real estate price correction to the unknown future.

Clearly a safety net should be provided, but with devaluation, I guess, the social cost lies in lower income quantiles with higher monetary volumes than the borrowing strata who tend to be more socially mobile (enter entrepreneurship, cross subsidize inside families or emigrate).

All in all, the question is, how wrong is the hypothesis that the salvation is Euro ASAP for which we have to starve another 19 months or so. Even in a heavily (hopefully not spirally) deflated economy but with Euro we are possibly better off than when being devalued, still with an untrusted currency, no or little export demand and foreign investments. I don't preach a religion here, I am just confused.

As to the anonymity, please accept my apologies. But lets distinguish anonymity from lack of identity and misuse of the fact of not being connected to a real life person.

Re: A Moderate Proposal for how to Manage the Crisis in Estonia

jamie1047 — Mon, 15 Jun 2009 17:11:13 -0000

I may have completely missed something but...

1. However good a policy measure, devaluation, to have the necessary effect should be implemented in complete secrecy. This is not possible as 3 readings in Riigikogu are required. In real life, this action has to be agreed between the 3 Baltic states if we want to play nice. If we don't, hopefully they don't remember it for long.

2. Assuming 15% devaluation - freezing, not increasing, cutting of salaries: what then? The process of cutting is seen daily - possible but too slow to have any major effect. Public sector still uncut. EEK 10000 is less than current average salary. Median salary is probably lower. Excluding lower than average salary from growth restrictions still means a very significant inflationary pressure considering that there will be remarkable inflation due to increased import prices. You can tax levels. It is very difficult to tax increase. So what we talk about here is progressive income tax not some hypothetical income growth tax.

3. A rational choice for all borrowers independent of their creditworthiness is to mimic payment problems. Affordable rent will most probably be lower than mortgage payments. As it reads, government should pay for this fun. What are we talking about here? 5, 10 or 20 billion EEK? Per annum? Sounds like a reverse Parex Bank deal for the Estonian government.

4. Luckily, financing running costs is not the temptation here. Shall they lend for implementing p3? Deficits in pensions, employee and other benefits financing are in these terms running costs.

5. Cutting everything that has not been cut yet is very much the current mood. But I agree with one limitation: no cuts to the parental compensation, still possibly restructuring all other child benefits. The reason being simple - this is the best business plan yet to invest into the "production" of future taxpayers eg donors of the pension and welfare system.