Disqus - Latest Comments for ilmarraag

Re: Kuidas Ã¶elda asju, mida kÃµik juba teavad?

ilmarraag — Mon, 15 Jul 2013 03:25:28 -0000

Vägagi nôus selle arutlusega, mis riivab ühte minu akadeemilist huvi - seda, kuidas tekstivälised situatiivsed ja kontekstuaalsed faktorid môjutavad sônumi tähendust. Lingvistikas ja muudes sarnastes distsipliinides on seda uuritud ju vähemalt viimased 70 aastat. Küll aga tahaks veelkord rôhuda artikli lôpu peale, sest kui Tarmo rôhutab meie rolli edasisel üldise teadvuse kujunemisel, siis on täiesti potentsiaalselt olemas ka vôimalus, et privaatsuse kontseptsiooni valuläves toimub nihe üldise paratamatusega leppimise suunas. Selleks, et leppida privaatsuse vähenemisega, peab sellest samuti teadma.

Vôi siis näiteks, kuivôrd räägitakse teistes valdkondades Hiina vôi Venemaa konkurentsieelistest à la "liberaalne demokraatia ei olegi kôige efektiivsemat majanduskasvu pakkuv valitsemisvorm", siis vôetakse ülemaailmse konkurentsi tingimustes üle ka Hiina kontseptsioon elektroonilise privaatsuse puudumisest.

Olen kuradi juures advokatuuris.

Re: RahvusringhÃ¤Ã¤lingu kuvandiraamistik: taustategurid ja muud hÃ¼poteesid

ilmarraag — Tue, 23 Feb 2010 14:46:30 -0000

Aga sul on ôigus selles suhtes, et lineaarse televisiooni tähtsus väheneb lähima kümne aasta jooksul igal juhul, kuni stabiliseerub umbes samasse suhtesse, mis näiteks raadiol on praegu ülejäänud meediaga.
Kuid, mis puutub pulbrisse, siis sa eksid. See on sportlaste läbiproovitud küsimus. Kui me manustaksime süsivesikuid ja kaloreid puhta pulbrina, hakkaks organism tôrkuma.
Mis Aunastesse puutub, siis sa oled Aunaste vaatajate suhtes ülekohtune. Mina ei suuda tema saateid vaadata, aga ma ei saa öelda, et oma vaatajatega suheldes levitaks ta väärtusi, mis mulle oleks eetiliselt vastuvôtmatud. Sallivus ja hoolivus on igal juhul tema teemad. Kas me arvame, et Aunaste vaatajad on moraalselt teise järgu kodanikud?

Re: RahvusringhÃ¤Ã¤lingu kuvandiraamistik: taustategurid ja muud hÃ¼poteesid

ilmarraag — Thu, 11 Feb 2010 06:35:39 -0000

Kui sa oled süsteemifriik, siis paku välja eesmärk, mis oleks môôdetav ja mis vastaks kahele piirajale.
1) ERR programmid peavad väljendama Eesti ühiskonna mitmekesisust, nii et iga elanikkonna grupp leiaks seal enda teemad. See tähendab sisulist mitmekesisust ja ühte programmi vastandlike-vaenulike huvidega vaatajaskonna äramahutamist, sest kedagi ei vôi diskrimineerida.

2) Tehniline piirang. Kui me eeldame, et ERR tegevusel vôiks ühiskonnas olla mingi môju-vastumôju, siis tuleb garanteerida kontakt vähemalt mingi kriitilise massiga elanikkonnast. See ei tähenda mitte ainult seda, et vaja on vaatajaid, vaid eelkôige seda, et ainult saadete tegemisest ei piisa. Neid on vaja pakendada programmidesse ja kanalitesse ja neid on vaja turundada. See viimane on vôtmesôna. See on süsteemse lähenemise esimene tingimus. Samamoodi on kasutud otsetoetused pôllumeestele, kui samal ajal ei garanteerita nende juurdepääsu turule.

Ehk defineerime siis alguseks, kui paljude vaatajatega peab ERR programmid olema kontaktis ja mis nende kontaktide puhul peab juhtuma?
Seni on kari idioote, môned isegi teaduskraadidega, seda teha püüdnud nii televisioonis, riigikogus kui mujal, aga kuna nad on idioodid, siis on ju arusaadav, et nad ei ole tulemuseni jôudnud.

Minu missiooniks ETV-s oli "ETV edendab Eesti väärtusi"

Re: RahvusringhÃ¤Ã¤lingu kuvandiraamistik: taustategurid ja muud hÃ¼poteesid

ilmarraag — Thu, 11 Feb 2010 06:16:00 -0000

Olen riigikontrolliga mitmel korral kokku puutunud ja seetôttu vôin ka sellesse aruandesse rahuliku kriitikaga suhtuda.

1) Riigikontroll kontrollib eelkôige tegevuste vastamist kirjapandud reeglitega. Samal ajal on kirjapandu tihtipeale praktikast maas, ilma et praktika môte oleks seaduse môttega vastuolus. Minu soovitus nendel puhkudel on alati pigem tekst ümber kirjutada, kui muuta parimat tulemust andvat praktikat. Teeme siin selge vahe, et ma ei pea silmas korruptsiooni jm. legaliseerimist.
2) Riigikontrollil on tihti väga vähe arusaamist avaliku halduse teooriate mitmusest. See tähendab, et ka oma filosoofia esitamist teinekords monopoolse arvamusena.
Toon kaks näidet. Kultuuri rahastamise allikate paljusus riigi halduses on miski, mida riigikontroll näeb probleemina ja mina vastupidi ainsa vôimalusena välistada kultuuritoetuste jagamisel kultuuri mitmekesisust, mis on oluline väärtus. Selgitan. Kultuuriprojekte ei ole vôimalik hinnata objektiivsete kriteeriumitega. Kas üks teatrietendus on parem kui teine? Kas toetada Önnepalu vôi Kivirähki? See tähendab, et paratamatult jääb domineerima subjektiivne hinnang. Olen piisavalt palju olnud Kultuurkapitalis ja Eesti Filmi Sihtasutuses, et teada, kuidas ka parima tahtmise korral tekib mingi rahastaja filosoofia, mille alusel tekivad komisjonides konsensused. S.t. ainuke tegelikult toimiv vôimalus säilitada subjektiivsete kultuuritoetuste mitmekesisust, on säilitada omavahel maksimaalselt sôltumatute rahastamise allikate mitmekesisus. Riigikontroll peab seda veaks, kuna eksisteerib tôepoolest ka nägemus standardiseeritud riigist.

2) Riigikontroll tegi omal ajal kriitikat Kaitseministeeriumi otsusele toetada mängufilmi "Nimed marmortahvlil" tootmist. Argument iseenesest justnagu arusaadav, et kaitseministeeriumi kroonid peavad minema kahuritesse ja radaritesse ja veidi ka sôjaväelaste palkadesse, mis on sihipärane rahakasutus. Samal ajal on kogu Lääne sôjamôtlemine üha rohkem tähtsustamas "pehme jôu" strateegiat, mille sisu on see, et kui sa ei suuda söjalise operatsiooni väliselt hallata tsiviilelanikkonda, siis on kôik sôjalised pingutused môttetud. Kuid millise ministeeriumi realt sellisel juhul finantseerida kaitseministeeriumi operatsioonide raames teostatavat "südame ja meele" vôitmise info-operatsioone? Riigikontroll jääb selles küsimuses jänni.

Ja niipea kui nad sisuliselt aru saavad, et nende argumendid ei ole pädevad suurema pildi valguses, juhivad nad ise tähelepanu sellele, mis on tôene. Riigi seadused ja tegevused peavad olema vastavuses. Ja sellega ma saan ainult nôustuda. Antud juhul ma arvan, et kui ka pool riigikontrolli märkustest on ôigustatud, siis teine poole tuleneb sellest, et kultuurivaldkonna seadused on mitmes môttes elule jalgu jäänud.

Re: RahvusringhÃ¤Ã¤lingu kuvandiraamistik: taustategurid ja muud hÃ¼poteesid

ilmarraag — Mon, 08 Feb 2010 12:31:45 -0000

Janek, suur probleem on selles, et väga pikk ja paljude teooriatega küllastunud akadeemiline traditsioon ei ole efektiivsuse ja efekti küsimuses ühte meelt. Parim, millega hakkama saadakse on kôrvalnäitajatest koosnev maatriks. Umbes nii, et palavik on päris mitme haiguse üheks sümptomiks, aga mitte sisuks.
On neidki, kes ütlevad, et môju tegelikult ei saagi môôta.
Kord ühel rahvusvahelisel konverentil ütlesin midagi taolist nagu Sinu esitatud küsimus efektiivsuse ja efekti kohta. Selle peale tuli just inglaste lauast jämedat naeru ja öeldi, et see on akadeemilises môttes ummiktee.

Omal ajal seadsime eesmärgiks ETV-s taolise maatriksi väljatöötamise, et môôdetavas süsteemis avalikku diskursust muuta. Lôpuks jäis see vist eelarve taha, sest see oleks eeldanud aastas kordades suuremaid summasid regulaarseteks sama metodoloogia alusel tehtavateks uuringuteks. Ka praegu tehakse aeg ajalt huvitavaid uuringuid, kuid kuna neis puudub järjepidevus, siis ei saa korrektselt kirjeldada trende. Seega ma tahan öelda, et ma toetan Sinu ettepanekut, ent möönan selle lahenduse piiratud iseloomu.
Vôrdluseks toon sarnases olukorras oleva riigikaitse. Kui palju me peame raha kulutama, et sôjaline heidutus oleks usutav? Teades, et samal ajal on vähemalt osa sôjalise heidutuse efektist tegelikult välispoliitika tegemise arvel.

Re: RahvusringhÃ¤Ã¤lingu kuvandiraamistik: taustategurid ja muud hÃ¼poteesid

ilmarraag — Mon, 08 Feb 2010 07:58:43 -0000

Ma olen muidugi täiesti nôus, et teooriatest rääkides tuleb ikka mitmust kasutada. Mea culpa. Tegin sama vea, mis need autorid, kes on julenud môningaid raamatuid nimetada näiteks "Filosoofia ajalooks", sest tegelikult on olemas ainult "Filosoofiate ajalugu".
Parandaksin siiski niipalju, et "rahvusliku ühtsustunne" ei ole minu poolt môistetud eesmärgiks nn natsioonipôhiselt. Pean silmas seda, et kui me ei panustaks üldse kultuuritööstusesse, siis oleks esmane tulemus sama, mis Nebraska osariigis USAs. Geograafilisest sobimusest oleme me pigem ääremaa, mis elatub transiidist ja minevikuhôngulisest turismist. Ükskôikmillise konkurentsivôime môttes, peaksime olema aga kasvôi veidi tômbekeskuseks. Kahtlemata on tômbekeskuse üheks tunnuseks sisemise dünaamika olemasolu, mis toimib siiski teatud raamides. Näiteks kui vett keeta anumas, siis on tulemuseks vee temperatuuri muutus. Kui vett proovida keeta ilma anumata, siis osa veest aurustub kohe ja ülejäänud osa valgub ühtlaselt laiali, ilma, et temperatuur tôuseks.

Re: RahvusringhÃ¤Ã¤lingu kuvandiraamistik: taustategurid ja muud hÃ¼poteesid

ilmarraag — Sun, 07 Feb 2010 16:15:41 -0000

ETV missioon ja môôdikud olid kirjas näiteks 2001. aastal kirjutatud ETV arengukavas, mis oli avalik dokument, veebis väljas ja riigikogus vastu vôetud. Hiljem on kôike seda suhteliselt regulaarselt uuendatud.

Hagi jutus ei ole sugugi räägitud ERR sünnipärasest ôigusest feimile ja sullile. Selle jaoks on Hagi liiga palju teadlase tüüp. Tema ja ka minu vaadete aluseks on vähemalt 80 aastase traditsiooniga Euroopa kultuuripoliitika ja avaliku halduse teooria, mille kohaselt on mitmete avalike huvide teenindamiseks demokraatlikus ühiskonnas kôige efektiivsem viis seda teha läbi avaliku ringhäälingu.

Demokraatliku riigi kultuuripoliitika suurim probleem on see, et selle peamist eesmärki ei ole vôimalik adekvaatselt môôta. See aga tekitab SKP-GDP-usku ortodoksides tôsise kultuuride kokkupôrke. Nimelt on kultuuripoliitika eesmärk jätkusuutliku eneseteadvuse edendamine. See tähendab siis tegelemist môningate baasväärtustega, mis ühest küljest on meie rahvusliku konkurentsivôime aluseks ja teisest küljest usust, et elusse selles riigis tasub panustada. Teaduslikult on selle vaatenurga kvantitatiivne môôtmine vôimatu, sest suvalise sotsiaalse nähtuse (nagu seda on väärtused ühiskonnas) môôtmisel ei ole vôimalik eristada diskreetseid sisendeid. Näiteks, kas riigieelarves raha reservi jätmine tuli välismaal omandatud MBA impordi näol, vôi oli selles oma môju ka Kivirähki "Rehepappi" inspireeritud saunajuttudes.

Re: Kas JÃ¼rgen Ligi kiri ERR-ile sisaldas Ã¤hvardust?

ilmarraag — Sat, 06 Feb 2010 08:11:32 -0000

P.S. Mis puutub kriitikasse, siis mäletan selgesti, et subjektiivselt tundus ETV-s töötades, et kogu ühiskond muud ei teegi, kui kritiseeris meie tegemisi. Muidugi oli see sama pôhjendamatu, kui teatud Keskerakondlaste tunne, et neid ümbritsevad ainult kallutatud jôud. Ja ma tean, et praegugi vôtavad ERR inimesed ka tegelikult väga südamesse kôige erinevamat kriitikat. Tulenevalt selle tööstuse eripärast tehakse igal aastal vähemalt kaks korda suurmuudatusi, mis tegelikult on alati reageering väljaspool organisatsiooni tulnud tagasisidele.
Tean mitut inimest, kes on aegade jooksul lahkunud ETV-st just seepärast, et Sa oled eelkôige väga heterogeense avalikkuse teenindaja ja sellest eetikast tulenevalt peab pidevalt maha suruma omaenese isiksust.

Re: Kas JÃ¼rgen Ligi kiri ERR-ile sisaldas Ã¤hvardust?

ilmarraag — Sat, 06 Feb 2010 07:57:47 -0000

Minule tundus, et ka erameedia tegi kôike, et antud kirjast skandaali välja pigistada. Tehniliselt on ju suhteliselt lihtne suurt vastaseisu lavastada. Vaatemäng vaatemängu pärast. Just seetôttu ei ole Ringhäälingunôukogu esimees Andres Jôesaar vôi Hagi Shein soovinud skandaaliree peale istuda.

Ent. Miks ERR nii reageeris, on mulle siiski arusaadav. Avalik ôigusliku institutsiooni esimeseks tunnuseks on sôltumatus valitsusest, seejuures ka rahastuslik sôltumatus. Puhtalt teooria vaatepunktist vaadatuna, ei ole ERR public broadcaster nii nagu seda on YLE vôi BBC. Just sôltumatuse juriidilise vormi môttes sarnaneb ERR rohkem venemaa tüüpi state broadcaster'ile. Ei Soomes ega Inglismaal ei ole valitsusel vôimalik igal aastal otsustada, kui palju raha avalik ringhääling riigieelarvest saab, sest see on paika pandud mitmeaastaste loamaksu perioodidega. Eestis on olude tulemusena tekkinud kergelt skisofreeniline olukord, kus de jure ei ole ERR avalik ôiguslik, aga de facto me nimetame teda ikka selleks ja üldjuhul toimib kogu süsteem üsna euroopalike tavade järgi.

Vôrdluseks vôib veel tuua, et avalik ôiguslike institutsioonide teooria ja seaduse järgi on ka kohalikud omavalitsused avalik-ôiguslikuks organisatsiooniks. Nende stabiilsuse garantiiks on vähemalt teoreetiliselt see, et nad saavad kasutada kohalikke makse. Nüüd kujutame, et kogu Tallinna eelarve käiks Rahandusministeeriumist läbi ja Ligi saadaks küll mitte tôsiselt môeldud, aga siiski käreda kirja Tallinna linnavalitsusele...

ERR-il on suhteliselt pikk mälu nende juhtumite kohta, kus riigijuhid on suhteliselt otse öelnud, et kuna te meid ei toeta, siis ei näe ka meie pôhjust teid toetada. (Tôsi, viimase 6 aasta jooksul ei ole ma seda enam kuulnud.) Siit areneb väga lihtsalt paranoia, et riik üritab avalik-ôiguslikule organisatsioonile ära teha. Kui ma ütlen paranoia, siis pean silmas, et tihti on see hirm ka pôhjendamatu. Ometi on selle hirmu allikaks organisatsiooni väärtuste ja juriidilise vormi vastuolu.

Kui ERR oleks vormiliselt BBC tüüpi public broadcaster, siis ei oleks Ligi kirjal sootuks seda kaalu. Siis oleks see business as usual.

Idealistlikult öeldes, vôib ERR kritiseerida kogu ühiskond, kelle huvides ta tegutseb, kuid ERR-i ei vôi kritiseerida selline otsene rahastaja, kelle agenda-s on kildkondliku grupi huve. Selline kriitika saab vaid rôhutada tegeliku sôltumatu avalikuse huvides tegutsemise vôimatust.

Praktiliselt on aga ôigus Danielil, kui ta ütleb, et taolised skandaalid on suhtekorralduse ja kaasamise nôrkuse tulemuseks. Reaalpoliitiliselt on ju ka selge, et ERR-i ajakirjandus ei ole üksik erikvaliteedi saar keset muud eesti ajakirjandust, vaid ta on üpris sarnane kogu ülejäänud eesti ajakirjandusele koos oma plusside ja miinustega.

Re: Ääremärkused trollijahile

ilmarraag — Wed, 23 Sep 2009 11:13:12 -0000

Arve,

Sa said tôepoolest minust veidi valesti aru. Minu integrity soovitus on môeldud vaid isikliku moraali tasandile. See, kui aus Sa sa sisemiselt oled, seda ei saa nagunii ükski süsteem kontrollida. Ja sellisena on minu terviklikkuse jutt kindlasti idealistlik. Aga mina näiteks kirjutan aeg ajalt mône kommentaari ja ei kasuta kunagi mingit pseudonüümi.

Lisan siia juurde veel selle, et "terviklikkus" ei välista seda, et sa jätad môned asjad ütlemata, kui sa ei soovi inimestele haiget teha. Aga sa ei tohiks ühel teemal kahel vastandlikul viisil sôna vôtta.

Re: Ääremärkused trollijahile

ilmarraag — Mon, 21 Sep 2009 13:04:09 -0000

Minule on ikka ilmutuslikuks olnud need môned filosoofid, kelle töö on seisnenud oma kahtluste analüüsis. See vastandub manifestilembelistele autoritele à la Nietzsche, ehkki ka tema ei olnud kahtlustest vaba. Näiteks Püha Augustinuse "Pihtimused" vôtabki eelduseks selle, et autoril on olnud patused môtted ja tunded ja ta tegeleb sellega, et oma ideaalini jôuda.

Miks ma sellest räägin. Seepärast, et need autorid on omas ajas ka ohtlikke môtteid ikka oma nime all esitanud, isegi kui nad ei olnud veel kôiges kindlad. Selle nähtuse nimi on inimese terviklikkus. "Integrity" siis vôôramaa keeles.
Selline terviklikkus ehk valmisolek vastutada kôige eest, mida sa teed, on minu jaoks isiklikult alati olnud inimese eneseteadvustamise kôrgemaks astmeks. Julgus olla kogu aeg Sina ise. Sôltumata keskkonnast. Sellisena ei ole inimesel ka vaja anonüümsust, sest tal ei ole vahet.
Sellisel arusaamal on muidugi mitmed religioosed juured, sest ôige mitmes traditsioonis eeldatakse, et Sina ja Su sôna on üks. Anüümsuse poolehoidjad aga väidavad, et Sind vôib olla ka mitu. Kuid kellega ma pean siis suhtlema kui ligimesega? Anonüümiga, kes käitub ühe eetikakoodeksi alusel vôi sama füüsilise keha avaliku identideediga, mis juhindub teistsugusest eetikast?

Loodan, et mu jutt siinkohal ei tulnud liiga esoteeriline.

Re: Ääremärkused trollijahile

ilmarraag — Mon, 21 Sep 2009 06:59:24 -0000

PKallasele
Loogika on selles, et sônavabaduse sisu peaks eelkôige peituma selles, et ühiskonnas oleks vôimalik rääkida kôikidel teemadel, aga anonüümne kommentaarium töötab sellele pigem vastu.
Seejuures ei ole trollikütid iial välistanud anonüümsuse kui sellise, sest isegi kui seda vähendada vôi keelata kommentaariumites, jäävad selle vôimalused alles väga paljudes erinevates viisides.

Muuseas, kui kellelgi on tôepoolest olulist, ent väga sensitiivset informatsiooni, siis kommentaarium on selle avaldamiseks efektiivsuse môttes üks kôige kasutumaid kohti. Kommentaariumid töötavad eelkôige praegu massifoonina, kus iga üksiku infobaidi usaldusväärsus on väga väike.
Kui mina saaksin teada, et Ansipil on FSB agent, siis ei teataks ma sellest mitte mingil tingimusel kommentaariumis, sest keegi ei vôtaks seda tôsiselt.

Re: Ääremärkused trollijahile

ilmarraag — Mon, 21 Sep 2009 06:48:12 -0000

Tagasi tulles vabaduse küsimuse juurde, siis tundub vist veidi üleolev, kui kordan arusaama, et absoluutne vabadus iga indiviidi tasandil, lôppeb tegelikuses vähemvôimekamate, vähemagressiivsemate vôi vähemvôimukamate inimeste vabaduse piiramisega. Sest inimesed ei ole loomult vôrdsed.
Majanduses on selle näiteks monopolide teke vôi siis selle vastu suunatud konkurentsiseadused.
Seega, pooldan mina pigem teatud vabadusest loobumist, selleks et mul oleks pikemas perspektiivis paremini kindlustatud ülejäänud vabadused. Näiteks loobun ma vabadusest mulle ebameeldival inimesel kohe kôri läbi lôigata. Ja seda ma ei teeks isegi siis, kui keegi sellest teada ei saa.

Re: Poliitiku mÃµÃµt on tekst

ilmarraag — Thu, 03 Sep 2009 04:15:46 -0000

Tekst vs. lavastus teema jätkuks, tahaksin laiendada Danieli esialgset väidet teksti kohta. Teatavasti omanadab iga tekst tähenduse oma kasutushetkes ja kavatsuses. Lausung on vist eestikeelne vaste sellele teksti töölehakkamise hetkele. Vôi nagu too tuntud austria-inglise analüütiline filosoof ütles "Meaning is usage."
See tähendab seda, et iseenesest ei pea poliitik seda teksti ka selgelt kirjutama, piisab kui ta tegevus (à la president Meri peldikus) väljendaks kogu aeg sama sônumit. Huvitav on näiteks ladina keele ôppimise puhul, et kôrvuti antakse algajale tihti Cicero ja ka Ceasari tekste. Ühe keel on barokne ja teise keelt hinnatakse justnimelt lihtsa selguse tôttu. Kui me usume, et ka Ceasarist on maha jäänud mingi tekst, siis kitsas vôtmes on tegemist pärast Gallia vallutussôda kirjutatud tagantjärele tekstiga. Ceasari laiem tekst poliitikuna on aga siiski peidus tema tegude summas ja populistina kandis see sônumit, et detsentraliseeritud vabariik ei ole efektiivne.