Disqus - Latest Comments for argokerb

Re: Pollakise bluus

argokerb — Sat, 30 Jul 2011 03:12:35 -0000

TTÜ on sellise asjaga juba algust teinud. Neil on väga tänuväärne
ja muljetavaldav kõneisikute nimekiri
(http://www.ttu.ee/public/p/....

Kahjuks näib mulle, et seal liigutakse teise äärmusesse – inimese kompetentsi
ning avalikku platvormi nähakse kitsalt erialaste küsimuste raames. Sõnavõtmise
valdkonnad on fikseeritud uurimisteemade raamesse ning näiteks kõrgharidust ja
teadust üldiselt puudutavate küsimuste kõneisikutena nähakse ainult peetakse
kuute inimest juhtkonnast. Selline töödejaotus paneb keerulisse olukorda nii
vastaja kui küsija. Väga paljud sealt nimekirjas on vägagi kompetentsed
laiemates teadust ja kõrgharidust (teadust ja ettevõtlust, kõrgharidust ja
tööturgu …) puudutavates küsimustes ning tihti on teatud küsimustes nende pilk selgem,
positsioon konkreetsem ja keel vähem ohjeldatud kui juhtkonna esindajatel.
Sellegipoolest eelistaks kommunikatsiooniga tegelev seltskond (ja/või ka
juhtkond) näha neid pigem nišispetsialistide kui haritlastena laiemas mõttes.
Pigem soovitakse neid eemale puksida ühiskondlikest teemadest, kus nad on
adekvaatsed (jällegi teadus, kõrgharidus, nende suhted ühiskonna, riigiga...).

Sellegipoolest tuleb TTÜ-le au anda, et nad on võtnud
vaevaks säärase nimekirja valmis teha. Ma mõistan ka, kui see nimekiri on pigem suunava või soovitava iseloomuga, kuid siiski tekib küsimusi: kuidas suhtuvad vastajad sellesse, kui neilt võtta kommentaari väljaspool "nende teemasid" või kuidas suhtub ülikool, kui arvamust palutakse avaldada mõnel nimekirjast puuduval isikul (kes pole TTÜ "kõneisik"), millised institutsioonisisesed reeglid ja (kirjutamata) kokkulepped säärase loetelu taga ennast peidavad ning küsitletavaid ja vastuseid mõjutavad...

Re: Kui minu inimesed on rumalad

argokerb — Mon, 06 Jun 2011 12:01:37 -0000

Kohus otsustas, et Delfi on sisuteenuse pakkuja, mitte kommentaaride "tehniline vahendaja" (nagu nt telefonifirma kõnede vahendajana). Sellega muutub delfi (jt portaalid) vastutavaks enda pinnal avaldatud tekstide eest - olgu need arvamusartiklid või kommentaarid.

Mis tsensuurist siin kõneleda - sellise loogika järgi tegeleksid kõik meediaväljaanded oma igapäevatöös "reaalajas tsensuuriga", millega muutuks tsensuuri mõiste täiesti sisutuks.

Re: Illusioon rahva tahtest ja sÃµnavabadusest

argokerb — Sat, 26 Mar 2011 07:45:36 -0000

Lisaks juurde, et artikli toimetaja on teinud seal üsnagi tähtsa vea. Alapeakirjad on küll illustreeriv element, kuid seda enam ei tohi sinna panna midagi sellist mida tekstis pole. RR räägib natsionalismist, kuid alapealkirja on pandud natsism (e. natsionaalsotsialism). Kahjuks see natsism on nii vänge sõna, et hakkab autoriteksti üle domineerima.

EDIT: illustratsioon - http://tinyurl.com/6fbqgms
Kui juba meedias vanad kalad Luik või Salu selle alapealkirja peale kokku jooksevad, võiks vist viga parandama hakata.

Re: Illusioon rahva tahtest ja sÃµnavabadusest

argokerb — Mon, 21 Mar 2011 11:15:36 -0000

Kenasti öeldud. Ma tean väga hästi, kuivõrd naiivne on just siin ja täna küsida, kuhu jääb toimetuse vastutus, kui väga olulisi ja eelkõige suure ühiskondliku kõlapinnaga teemasid käsitletakse (ka "self proclaimed" päris ajakirjandusega tegelevates väljaannetes) pea eranditult sensatsiooni-skandaali keeles ja vormis.

Aga samas, muuhulgas ka kommentaaridest rääkides – nõnda kaua, kui väljaanded peavad ennast tõsimeeli Infoühiskonna teenuse seaduse § 8 alla käivaks – ehk tunnevad hommikul, et on faks, piipar, abstraktsemas vormis näiteks telefoniside. Või halvematel päevadel veeretavad endalt vastutust ka § 9 abil – ehk on kindlad, et on vahemälu kusagil ISP serveris, polegi midagi loota. Diagnoose ei peaks sellisel juhul panema ajakirjanduse reeglite ja põhimõtete, vaid psühhopatoloogia käsiraamatu alusel. Peaasi, et vägivaldseks ei muutu.

Ja kui „Delfi“ ikka veel vaatab hommikul peeglisse ja näeb seal vahemälu või Postimees Twitterit, on kogu see diskussioon siin valel teel. Siis peaksime küsima hoopis, et miks nad püüavad teha ajakirjandust, kui soovivad kõik olla Elionid, EMT-d ja Elisad. Ehk peaks aitama ja toetama hoopis kapist välja tulemisel?

Re: Illusioon rahva tahtest ja sÃµnavabadusest

argokerb — Thu, 17 Mar 2011 14:11:50 -0000

Teise sama suure (või isegi suurema) probleemi kohta tekkis täna illustreeriv materjal, mistõttu oleks rumal seda mainimata jätta. „Arstide liidu avalik pöördumine Avaliku Sõna Nõukogu poole“ – http://bit.ly/eziJQc

Probleem on laiem ning hõlmab paljude toimetuste (tervishoiu- jpm ) teemade käsitlemise teadlikku või mitteteadlikku poliitikat. Ma ei kutsuks seda sotsiaalseks vastutustundetuseks. Pigem enda pidamiseks vastutusväliseks subjektiks.

Tuletame meelde Anneli Rõigase juhtumit, kus Postimees avaldas surnud lapse ema artikli, mis oma nimeliste (sic!) süüdistustega arstide ja õdede aadressil, nende absurdsuse ja isiklikkuse tasemega, oli leebelt väljendudes „outrageous“. ASN-ile selgitati, et „Toimetus otsustas kirja avaldada enne haigla vastust seetõttu, et seda kirja levitati väga paljudele väljaannetele ning avaldamise kiirus oli määrav.“ 'Lisaks selgitas Postimees, et „toimetus otsustas avaldada (Anneli Rõigase) kirja täiskujul, sest see avab meditsiinisüsteemis leiduvaid ebakõlasid, mis on seni jäänud avalikkuse eest varju.“ Teema uudisväärtuslikkus tekkis enne faktide elementaarset kontrollimist...

Meenutame Ekspressi vaktsineerimiseteemalist nädalateemat, mille sisus esitati fakti konstateerival moel ja ilma ühegi adekvatse asjaosalise kommentaarita LLJ-i (lihtsalt lolli juttu). Tervishoiutemaatika on vaid üks valdkondadest (kuigi kardetavasti suurima mõjuga), kus toimetused juba aastaid pressivad välja (või lasevad filtrist läbi) tendentslikku materjali. See ei ole üleskutse (enese-)tsensuurile, vaid teemade tasakaalustatud käsitlusele pikemas perspektiivis kui üks päev või nädal. Võimuga tuleb vastutus.

Liiga tavaliseks muutunud tervishoiuteema käsitlemine puhtalt uudisväärtuslikkuse raames. Kusjuures uudisväärtuslikkus on sünonüümne (ühesuunalise) poleemilisusega. Patsiendi õiguste kaitsmise teema (kaitsmine „arsti eest“!) on üks online väljaannete valveteemadest.
Kuna mu tutvus- ja perekonna ringis on korralik omajagu meditsiinivaldkonna töötajaid, siis julgen öelda, et lisaks kasvavale bürokraatiale, metsikule töökoormusele, on Eestist lahkumise üks peamisi põhjuseid arstide (üha enam demoniseeritud) kuvand ja selle pidev taasloomine avalikus meedia-ja poliitikadiskursuses.

Re: Illusioon rahva tahtest ja sÃµnavabadusest

argokerb — Wed, 16 Mar 2011 15:31:28 -0000

Rääkisin ühe meediakonverentsi lõunapausil kahe EPL’i poisiga. Jutt läks kommentaariumile. Küsisin, et miks koos autentimisega siis rahvusvahaliselt tunnistatud elementaarseid reegleid ei jõustatud (teemaväliste, „hate speech“, spämmivate kommentaaride keelamine/eemaldamine). Üks vestluspartneritest tõmbus kohe blokki, sõnades, et „me ju läksime id-kaardile üle, mis sa siis veel tahad“. Minu järeldus – peamine idee kommentaariumi sulgemise taga polnud soov teha kvaliteetset kommentaariumi vaid leedo-delfi kohtukeissi tekitatud hirm. Kahju.

Tuleb jätkuvalt tõdeda, et väljaanded ei saa aru oma kommentaariumi olulisusest maine pikaajalisel kujunemisel. Kui ma tellin kelleltki arvamusartiklit natukenegi keerulisemal või poleemilisemal teemal, öeldakse väga tihti, et palun seda mitte laiatarbemeediasse lubada. Mis ei takista muidugi osadel väljaannetel küsimisvaba laenupraktika harrastamist. Kui neile seejärel helistada, vabandatakse ja küsitakse, „kas võib kasutada“. Retrospektiivselt muidugi…

Lühidalt öeldes – mul on kahtlas-karvane tunne, et kommentaariumite reformimise põhilised takistused on hirm (äkki kaotame lugejaid, äkki toob tööd juurde) ning visioonipuudus või võimetus laia pilti näha („aga mis kasu me kommentaaride modereerimisest saaksime? Peaksime vaid inimesi juurde võtma“).

Re: Turg sundis mind!

argokerb — Mon, 10 Jan 2011 02:40:44 -0000

Vaadeldes kitsamalt ajakirjandust, meenus mulle mõni kuu tagasi toimunud EAL-i konverents, kus suurimate päevalehtede toimetajad rääkisid žanritest ja innovatsioonikatsetest. Kõik jäi lõpuks tööjõu kvaliteedi taha kinni. Tahet midagi uut teha oli ruumis küll ja küll. Iroonilisel kombel on argument ju, et „turg sunnib“.

Küsimus on ainult, et kuidas seda innovatsiooni (või „innovatsiooni“?) läbi viia. Kuidas panna inimesed, kes on 5 aastat pidanud vaid nuppe treima, analüüse kirjutama? Kuidas õpetada neid, kes keeletoimetajata ühtegi paberlehes avaldamiskõlbulikku lauset kirja ei saa, uudisloos kaasavamat ja kujundlikumat keelt kasutama…

Kahjuks jäi mõne meie ajakirjandusvälja raskekahuriväe esindaja ettekandest mulje, et teinekord piirdubki arendustöö kusagil välismaal tehtu järeleproovimisega. Põrkama kiputakse jällegi kohalike olude vastu. Põhiline järeldus oleks, et kuni personali- ja motiveerimispoliitikad ning valitsevad mentaliteedid ise „innovatiivseks“ ei muutu, võib sisulisest innovatsioonist vaid und näha või konverentsidel õpetlikke lugusid vesta. Jääb üksnes küsimus, et kes siis neist läbikukkumistest õpib, kui ise seda ei tee?

Re: Miks annetada aga mitte automaatselt

argokerb — Sun, 26 Dec 2010 18:50:26 -0000

Üks väike kommentaar: sõna "annetamine" asemel võiks kasutada läbivalt sõna "toetamine". Kogemus näitab, et selline arutelu läheb tihti sõna lahkamise tasemele või saab külge terminiloogika haisu. „Toetamine“ on üldisem ja tunduvalt väiksema emotsionaalse laenguga.

Re: I Wikileaks: hea või halb?

argokerb — Tue, 30 Nov 2010 16:30:17 -0000

Eilses Forbes'i intervjuus ( http://bit.ly/ia0bZW ) ütleb Assange selgelt, et järgmine sihtmärk on "üks suur Ameerika pank", mille sisemist kirjavahetust avaldama hakatakse.

Wikileaksi tekkimise aluseks ja eelduseks on ikka tehnoloogia areng. Veel 20 aastat tagasi poleks selline asi olnud reaalselt võimalik. Usun, et lähiaastatel hakkab wikileaksi kloone tekkima kui lompe peale vihma.

Re: Postimees.ee pole Postimees

argokerb — Sat, 03 Apr 2010 04:09:38 -0000

Kõigepealt tees: Ajalehtede ja ajakirjade online versioonid ja nende alamliigitused on emaväljaandest lahutamatud.

Kui toimetuses, marketingiosakonnas või mujal on loodud kontseptsioon, et Postimehe Elu24 ja E24 või Delfi Publik ja Forte on väljaande erinevad osad (mille retseptsioon oleks justkui teistest osadest sõltumatu!) ja seda organisatsiooni sees tõsimeeli usutakse ja/või sellest lähtutakse, on tegu totaalse ja kõikehõlmava ebaprofessionaalsuse sümptomiga. Mingi rubriigi retseptsiooni ei määra väljaande toimetuse või marketingi osakonna soovmõtlemine, vaid see, kuidas lugejad seda tajuvad. Lugeja võib-olla teeb (aga ei pea tegema) vahet näiteks portaali osadel elu24 ja E24, kuid ei näe neid üksteisest eraldiseisvate või autonoomsetena..

Edit: See ei tähenda, et veebiväljaannet ei peaks või ei tohiks liigendada, kuid peab teadvustama, mida sellega saavutada suudetakse. Ei ole võimalik liigendada paberlehte kollaseks ja valgeks. Samuti ei saa liigendada ennast tõsiseltvõetavaks ja kergeajakirjanduslikuks Postimeheks.

Kordan – tarbija ei erista ega peagi eristama Postimehe online-versiooni paberväljaandest ja mingeid „sihtgrupile kanaliseeritud või spetsialiseeritud portaali osasid“ emaportaalist. Kokku on see ikkagi üks tervik. Paar aastat tagasi rääkis Delfi juhatuse esimees Andrus Raudsalu telesaates sellest, kuidas nad mõtestavad oma rubriike: „Publik on see, kuhu me oleme kõrvale lükanud meelelahutusliku /…/ Fortes on meil väga sisulised ja asjalikud artiklid“. Nad võivad ju jagada ennast vähem ja rohkem tõsiseltvõetavaks, kuid see ei vähenda Forte "delfilikkust" või Delfi kollasust.

Kaks sõna – ignorantsus ja enesepete. Kahjuks äärmiselt levinud.

Kristallselgelt kirjeldab seda enesepetet Kalle Muuli eelpool tehtud kommentaar, et „Postimehe toimetuse töötaja ei ole Postimees.ee toimetusega seotud rohkem kui samasse korpi kuuluva Kroonika toimetusega.“ Muidugi on. Kui Postimehe paberväljaanne otsustaks oma toimetuse jagada suvaliselt kaheks osaks, millest üks avaldaks pahna ja teine mitte (või vähem) ning kõik ilmuks ikka samas lehes, oleks tegu ikka sama väljaandega ning kogu kriitika ühe kvaasitoimetuse aadressil kehtiks kogu väljaande peale.

Lugejat ei huvita ega peagi huvitama, kas (de facto ühe ja sama väljaande) toimetused on lahutatud või mitte. Samuti ei päästa väljaannet pahna keskele tõsiseltvõetavama liigituse tegemine. Meediaväljaande maine ja retseptsioon kujuneb siiski viisil, et kulla määrib sit*, mitte kuld ei ehi sit*a .

Mida eelnev tähendab? Tähendab, et online-versioonis avaldatu mõjutab lugeja jaoks ka paberväljaande mainet ja retseptsiooni. Postimehe online- ja paberväljaanded on raamistatud Postimehe kaubamärgiga. Kõik online väljaande osad on raamistatud portaali koduleheküljega. Näiteks Anneli Rõigase mitmest küljest äärmiselt piinlik juhtum seostub automaatselt kogu Postimehe kaubamärgiga.

Ma olen üldiselt Kunnariga nõus, et (muuhulgas) Postimees on oma imaginaarsed alamkaubamärgid segi paisanud. Kuid tarbijale sellest mingit dissonantsi ei teki. Skisofreeniline on väljaande toimetuse usk sellesse, et neid on kaks (või rohkem), kuigi kõik näevad ühte.

Olla meediaväljaanne, kes ei mõista niivõrd rudimentaarsemal tasandil oma auditooriumit ja retseptsiooni, elab soovmõtlemise mullis ning valetab endale (sic!), on otsetee katastroofini.

Re: LÃ¼hike trollikÃ¼ti kÃ¤siraamat

argokerb — Tue, 22 Sep 2009 08:24:24 -0000

...

Delfi uudisteportaal (sic!) ei ole mingi hämar piiripealne nähtus, et me sügavale massiteabekanali teooriasse peaksime vajuma.

Re: LÃ¼hike trollikÃ¼ti kÃ¤siraamat

argokerb — Tue, 22 Sep 2009 07:30:59 -0000

Informeeri mind. Sa võid ka selgitada, kuidas Delfi polegi massiteabekanal, mis on mõeldud avalikkusele informatsiooni kättesaadavaks tegemiseks ning hoopis andmesidekanal.

Fakt, et Delfi ise proovis kohtus tõestada, et kommentaar on cache-teenus, ütleb juba liigagi palju nende käsutuses olevate õigustamisvõimaluste kohta.

Re: LÃ¼hike trollikÃ¼ti kÃ¤siraamat

argokerb — Mon, 21 Sep 2009 16:29:29 -0000

Vaata järgmist kommentaari.

Re: LÃ¼hike trollikÃ¼ti kÃ¤siraamat

argokerb — Mon, 21 Sep 2009 13:00:29 -0000

Ma panen selle teema lõpetuseks Tallinna ringkonnakohtu otsuse sellel teemal, mille riigikohus jättis muutmata. Iroonilisel kombel ei suutnud/viitsinud/tahtnud/osanud ükski väljaanne kohtu otsust ja selle põhjendusi adekvaatselt kajastada.

Tähtsamad kohad panen boldi - sellega võiks lõppeda vaidlus, kas Delfi on pahaaimamatu majasein või massiteabevahend:

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud InfoTS § 9 kostja poolt pakutava infoühiskonna teenuse kvalifitseerimisel, kuna Delfi portaali kaudu ei vahendata kolmandale isikule kuuluvas originaalallikas sisalduvaid andmeid ega tehta seda andmesidevõrgus andmete edastamise tehniliseks kiirendamiseks, nagu nõuab caching teenuse tunnustena InfoTS § 9.

Delfi internetiportaal ei ole andmesidevõrk andmete elektrooniliseks edastamiseks elektroonilise side seaduse § 2 p 8 tähenduses ega andmesidevõrgu toimimist võimaldav tehniline lahendus, vaid massiteabevahend, mille kaudu toimub andmete kättesaadavaks tegemine avalikkusele.

Delfi ei saa olla caching teenuse pakkuja ehk vahemällu salvestatud andmete vahendaja e-kaubanduse direktiivi ning InfoTS § 9 tähenduses, kuna Delfi ei salvesta kommentaare ajutiselt, ta ei salvesta kommentaare nende kiiremaks edastamiseks ega tegutse kommentaaride tehnilise vahendajana, kelle tegevus on „tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga“ (direktiivi nr 2000/31/EÜ preambula p 42).

Kostja poolt peetavas Delfi internetiportaalis avaldatud artiklid ja uudised on lingi abil seotud kommentaaridega, moodustades ühtse terviku, ning kostja kutsub üles kommentaare avaldama ja on sellest majanduslikult huvitatud.

Asjaolu, et kommentaaride autorid on kolmandad isikud ja kostja on väidetavalt loobunud kommentaaride toimetamisest enne avalikkusele kättesaadavaks tegemist, ei vabasta kostjat vastutusest kommentaaride sisu eest.

Analoogilisele seisukohale seoses meediaväljaandes avaldatud kolmanda isiku seisukohaga ning väljaandja vastutusega selle eest on jõudnud Riigikohus lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05. Riigikohtu lahendi kohaselt loetakse andmete avaldajaks VÕS §-de 1046 ja 1047 tähenduses isik, kes teeb andmed kolmandatele isikutele teatavaks ja omab seega kontrolli andmete avaldamise üle.

Ei saa väita, et kostjal ei ole kontrolli Delfi internetiportaalis avaldatavate kommentaaride üle, sest kostja võimuses on määrata, missugused kommentaarid avaldatakse, ning kommentaare kõrvaldada.

Re: LÃ¼hike trollikÃ¼ti kÃ¤siraamat

argokerb — Mon, 21 Sep 2009 12:25:12 -0000

Delfi ei paku vahendusteenust - delfi pakub sisuteenust. Ma kunagi rääkisin selle lahti sellise võrdlusega:

Delfi näol oli tegu selgelt sisuteenusega - Delfi lõi ise oma lehekülje ning haldab sellel asuvat teavet ainuisikuliselt. Delfi ei vahenda, kujundlikult öeldes mobiiltelefonifirmade moodi kõnesid, vaid pigem pakub võimalust helistaja kõne raadios avalikult maha mängida. Muidugi ei vastuta telefonifirma selle eest, kui mina kellegi perse saadan. Kui aga mõni raadio laseks kuu aega iga päev eetris näiteks minu tapmisähvardusi, öeldes, et ta "ei saa minu sõnu tsenseerida", on asjad veidi teistmoodi.

Delfi pakub teadlikult "graafitivõimalust oma majaseinale". Ta võimaldab uudiste juurde panna sinu kommentaari, mis osa tema portaalikontseptsioonist. Kommentaarium pole mingi üldkasutatav andmesidevõrk. Ajaleht ei ole ka üldkasutatav andmesidevõrk jne

Re: LÃ¼hike trollikÃ¼ti kÃ¤siraamat

argokerb — Sun, 20 Sep 2009 18:42:47 -0000

Kui keegi mind hot.ee kirjas sõimab, siis on pakkunud hot.ee ainult ühendusteenust - temasse minu jutt ei puutu:

InfoTS §8. Vastutuse piirang üksnes teabe edastamise ja üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumise korral

(1) Kui osutatakse teenust, mis seisneb üksnes teenuse kasutaja pakutava teabe edastamises üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu või üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumises, ei vastuta teenuse osutaja edastatava teabe sisu eest tingimusel, et ta:
1) ei algata edastust;
2) ei vali edastuse vastuvõtjat;
3) ei vali ega muuda edastuses sisalduvat teavet.

See ei puutu ka absoluutselt asja:
1. Kas Delfi kirjutab artikleid kommentaaride jaoks, või on kommentaarid artiklite jaoks
2.Kas kommentaarides sisalduv sõim on seotud artikli/autori/subjektiga/vms

Fakt, et Delfi portaaliteenuse osa on kommenteerimine, mille ainsaks kontrollivaks jõuks on Delfi, muudab ka Delfi vastutavaks seal sisalduva sisu eest - isegi siis, kui see pakub vaid inimestevahelist suhtlemisvõimalust.

Kui Delfi/Postimees/Epl/ÄP/... ise kommenteerimisse ei sekku (mis on tegelikult vale, kõigil on olnud juba iidamast-aadamast kommenteerimisreeglid - Leedo juhtumi juures neid labaselt rikuti), ei kaota see nende vastutust seal sisalduva avaldamise ja avaldamise jätkamise eest. Ükskõik mitmendal tasandil see suhtlus käib.

Kuid riiklik organ, mis kontrollib internetis korda (mille tehniline võimekus, efektiivsus oleks sellise infohulga juures vist sama hea, kui üks politseipatrull terve Eesti peale), on selline kahtlane värk.

Re: LÃ¼hike trollikÃ¼ti kÃ¤siraamat

argokerb — Sun, 20 Sep 2009 17:38:12 -0000

Negatiivne vs positiivne vabadus, mida on siin eelnevalt kasutatud, pole selles aspektis just kõige õnnestunum võrdlus. Positiivse vabaduse mõiste (võimaldada (kasvõi sunniviisiliselt) olla milleski vaba/kompetentne vms) vahetaks ma ära sõnadega "nina ja rusikas".

Ka kommentaariumis lõppeb kommenteerija vabadus sealt, kus algab teise inimese nina. Sõnavabadus ei tähenda mitte kuskil õigust öelda välja ükskõik mida - vaadakem kasvõi põhiseaduse §45 (rääkides inimõigustest): sõnavabadust võib piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Ka artikli autoril või artiklis sisalduvatel subjektidel on õigused.

Delfi teadis väga hästi, et kui Leedo kommentaari avaldamise jätkamise (sic!) eest langeks vastutus vastutus neile, oleks nad kindlad kaotajad - seetõttu asusid (täiesti absurdsele seisukohale), et nemad pakuvad mitte sisu-, vaid vahendusteenust. Nad väitsid, et pakuvad teenust, mis tegelikult on "vahemälu" (cache). Sisuliselt ütlesid, et nad pole mitte raadio, mis mängib maha helistajate kõnesid vaid telefonifirma, kes vahendab neid kõnesid. Teisel juhul ei oleks langenud teenusepakkujale mingit vastutust selle eest, mida tema kliendid teevad. Samas on ilmselge, et kommentaarium on osa väljaande (käesoleval juhul Delfi) sisuteenusest.

Eesti väljaannete kommenteerimiskeskkondade fenomeni töötada vastutusvaba laimu-, materdamis-, tsenseerimismasinana, on juba eelnevalt mitu korda välja toodud. Seda ka laiemas mõttes: kommentaarium tsenseerib näiteks vähemuse arvamust. Kusjuures isegi mitte reaalse, vaid
kommenteeriva vähemuse! Kontrollimata kommentaarium praeguses vormis soosib kvaliteedi asemel kvantiteeti. Kvantiteet tähendaks siin nii massi kui ka hääletugevust. Rohkem kommentaare kõlab representatiivsemalt kui vähem kommentaare ja äärmuslikuma modaalsusega mõtted ("Ants on munn, neegreid ei peaks Eestis olema") mõjuvamalt kui leebema (ja sisulisema) väljendusviisiga. Sama nähtuse teine külg on kujuteldava avaliku arvamuse konstrueerimine, mis ei pruugi absoluutselt kattuda reaalse olukorraga ühiskonnas (ega isegi kommentaariumis, kuivõrd paar kinnisideega tüüpi võivad kaaperdada terve teema).

See on nähtus, millele portaalide omanikud peavad vastu astuma. Lõppkokkuvõttes on kommentaariumite kvaliteet osa nende väljaande kvaliteedist - kui väljaanne lubab jätkuvalt (sic!) avaldada mõnitusi või parastamisi surmakuulutuste all, selgelt ja vähemselgemalt rassistlike seisukohavõtte jms, on see väljaande teadlik poliitika. Vabandus, et me ei jõua modereerida või inimesel on õigus nii arvata, ei päde.

Kommenteerimisruumi ei saa eraldada seda võimaldavast väljaandest - kõik, mida väljaanne lubaks enda veebileheküljel avaldada peaks olema see, mida ta julgeks ka ära trükkida. Kas tänased väljaanded soovivad, et neist ning nende lugejatest jääks mulje kui marurahvuslikust, rassistlikust, väiklasest, harimatust ja lahmivast massist? Kas see on väljaande lugejaskonna ning suunitluse reaalne representatsioon? Ilmselgelt ei ole - kuid tänaste kommentaariumite näol taasluuakse pidevalt just säärast muljet.

Sõnavabaduse kaitsjatele tuletaks meelde, et kommentaarium ei ole arvamuste tasakaalustatud väljund. Kõige rohkem kõlavad välja kõige valjemad ja agressiivsemad.Rahvamassi või rahva arvamuse muljet võivad luua vaid käputäis inimesi. Vaadakem näiteks gei-teemalisi artikleid. Sealt võib jääda mulje, et Eesti ongi aktiivselt homovaenulik a'la Serbia. Samas seda muljet jättes ( neile 90% inimestele, kes ei kommenteeri, vaid lihtsalt loevad) hakatakse sellist kujundit aktiivselt taastootma ja tavateadvusesse viima - normaliseerima.

Võiks öelda, et kommentaariumid viivad muidu marginaalseid seisukohavõtte tunnetatavasse mainstriimi. Kuid milline ajakiri tahaks võtta vastutust homofoobsete/rassistlike/vihaõhutavate/antiintellektuaalsete
jne ideede levitamise eest. Just tasakaalustatud väljundi loomiseks pole siiani absoluutselt vaeva nähtud.

Lahendus? Hakatuseks olen ma nõus autentimise + anonüümsete/autentimisvõimetute kasutajate kommentaaride täieliku eelmodereerimise ideega. Tehnilised detailid töötaksid ennast ise aja jooksul välja (postituste prioretiseerimine, klassifitseerimine jms) - kui vaid probleemi tunnistataks ja sellega reaalselt tegelema hakataks.

Re: Maalehe hÃµbekuul

argokerb — Wed, 19 Aug 2009 07:28:19 -0000

Aitäh kõigile, kes seni on kommenteerinud. Seda postitust tulekski lugeda ainult koos nende kommentaaridega,

Sarnane ebakõla tekkis mul siinses blogis üleval oleva Wolfgang Drecshler sissekande paberlehte valatud versiooniga.

Rebituna arutlevas ja voolavast kontekstist välja paberlehe rigiidsesse formaati ning pannes kõrvuti Arengufondi "Valge paberi" ja Taavi Veskimäe arvamusega, tundus mulle, et sisuliselt oli puu puhastatud võrast ja juurtest ning järele jäänud palki proovitud tõelise puu pähe eksponeerida.

Ehk siis blogiformaadis sissekande ülekandmisel paber- või onlinelehte, tekib ka teistlaadne sisu. Lehtede kommentaarium lohiseks nagu uudisel sabas, kuid blogikommentaariumid, mis on dialoogilised ja lisandavad, võivad saada lahutamatuks osaks sissekandest.